Reis Vol 4 - Freiburg
–
Minu õde on elanud juba rohkem kui poole oma elust Saksamaal. Nende pere jõuab Eestisse oluliselt sagedamini kui meie Saksamaale. Freiburgis olime viimati 13 aastat tagasi! Seekord siis läksime ka Freiburgi uuesti avastama.
Saksa söögikultuur ei ole minu jaoks. Saksa köök on liiga rammus, liiga friteeritud, liiga soolane või liiga juustune jne. Freiburgi parimad toidud olid Itaalia ja Tai restoranides. Õnneks on neil poodide valikus palju jogurteid, mis meile pole müügile jõudnud ja nii võtsin nende nautimise spetsiaalselt ette.
Peamine eesmärk oli ju õde ja õeperet külastada, seega tühja sellest saksa toidukultuurist :)
Freiburg üllatas väga hea plaadipoega, kust vinüülid jäid ostmata, kuid CD valikust tuli mitu uut avastust kaasa. Lisaks olid poodides päris allahindlused :) ja seega leidsime end ootamatult ka šoppamas. Freiburgis meelitasime õe kinno Jurassic Wordli vaatama ning muidugi külastasime nende veinifestivali, mis ka 13 aastat tagasi samal ajal, samas kohas meie külastust vääris.
Lisaks leidsime äärmiselt huvitava näituse Freiburgi uue kunsti muuseumist, https://museen.freiburg.de/museen/mnk/sonderausstellungen-mnk. Ühtlasi vaatasime seal ka filmi Läänemere ääres asuvast kuurordist, mida natsid ehitasid nn piiritsooni ning mis on saanud nüüdseks uue elu. Alles seda vaadates jõudis kohale, et ka Ida Saksamaal ei saanud vabalt igal pool randa minna …
Õelapsed on nüüdseks juba nii suured, et harjutasime kõik koos inglisekeelsest vestlust. Tõlkimine jäi ära ja teineteisest arusaamine oli suurepärane.
Freiburgi tegevuste hulka kuulus ka hullumeelne (minu jaoks) mäkketõus, suht püstloodis metsarajal 100 meetrit, nende kohalikku restorani. Kohale jõudes mõtlesin, et eestlased küll ei viitsiks sellisesse kohta kohale ronida :) Samas pidi see koht olema matkajate seas populaarne. Inimesi oli palju ja koht tuli eelnevalt ikka kinni panna. Seega taas teistsugune elamus.
Saksamaale jõudes sai ehedalt selgeks kui lame on see võrreldes just läbitud Itaalia ja Šveitsiga. Põllumaa. Külad nagu meil. Inimesed on aga 100% rahulikumad, aeglasemad ja kohati isegi tõsisemad. Sakslane ikka ka eriti ei naerata. Freiburgis on nii palju teenindajaid puudu sh ei viitsi isegi paljud üliõpilased enam teenindaja tööd teha ja nii on näiteks isegi keskmisest luksuslikumas, 4 korruselises kaubamajas, kassad avatud vaid esimesel korrusel. Teistel korrustel näed küll müüjaid liikumas, kuid tasuda saab kauba eest vaid ühes kohas. On arenguruumi meilgi :)
Kõigis nendes maades nõudis harjumist nn lõunane köögi sulgemise pausiga arvestamine, pealgi oli see erinevates maades erinev. Süüa muidugi sai, aga valik kahanes ikkagi 13.30 - 17.30 paiku väga kitsukeseks. Ühtlasi tundus mõistlik, et pühapäev pole poodides kappamise päevaks - olen sellest varemgi kirjutanud, et meilgi on aeg pühapäeviti kauplused sulgeda. Vaimse tervise nimel oleks see hädavajalik rakendada ka Eestis. Oleksime sellega normaalne Euroopa riik ning suureneks üldine rahulolu vaba ajaga.
Ah jaa, enne Saksamaale saabumist põikasime ka Luzerni, et nende kuulus maalidega puusild üle vaadata ning kunstimuuseumis käia. Oli tore põige.
Nii kõrvalasuv, kui selle postituse kaanepilt, on Luzerni muuseumist.
Peamine eesmärk oli ju õde ja õeperet külastada, seega tühja sellest saksa toidukultuurist :)
Freiburg üllatas väga hea plaadipoega, kust vinüülid jäid ostmata, kuid CD valikust tuli mitu uut avastust kaasa. Lisaks olid poodides päris allahindlused :) ja seega leidsime end ootamatult ka šoppamas. Freiburgis meelitasime õe kinno Jurassic Wordli vaatama ning muidugi külastasime nende veinifestivali, mis ka 13 aastat tagasi samal ajal, samas kohas meie külastust vääris.
Lisaks leidsime äärmiselt huvitava näituse Freiburgi uue kunsti muuseumist, https://museen.freiburg.de/museen/mnk/sonderausstellungen-mnk. Ühtlasi vaatasime seal ka filmi Läänemere ääres asuvast kuurordist, mida natsid ehitasid nn piiritsooni ning mis on saanud nüüdseks uue elu. Alles seda vaadates jõudis kohale, et ka Ida Saksamaal ei saanud vabalt igal pool randa minna …
Õelapsed on nüüdseks juba nii suured, et harjutasime kõik koos inglisekeelsest vestlust. Tõlkimine jäi ära ja teineteisest arusaamine oli suurepärane.
Freiburgi tegevuste hulka kuulus ka hullumeelne (minu jaoks) mäkketõus, suht püstloodis metsarajal 100 meetrit, nende kohalikku restorani. Kohale jõudes mõtlesin, et eestlased küll ei viitsiks sellisesse kohta kohale ronida :) Samas pidi see koht olema matkajate seas populaarne. Inimesi oli palju ja koht tuli eelnevalt ikka kinni panna. Seega taas teistsugune elamus.
Saksamaale jõudes sai ehedalt selgeks kui lame on see võrreldes just läbitud Itaalia ja Šveitsiga. Põllumaa. Külad nagu meil. Inimesed on aga 100% rahulikumad, aeglasemad ja kohati isegi tõsisemad. Sakslane ikka ka eriti ei naerata. Freiburgis on nii palju teenindajaid puudu sh ei viitsi isegi paljud üliõpilased enam teenindaja tööd teha ja nii on näiteks isegi keskmisest luksuslikumas, 4 korruselises kaubamajas, kassad avatud vaid esimesel korrusel. Teistel korrustel näed küll müüjaid liikumas, kuid tasuda saab kauba eest vaid ühes kohas. On arenguruumi meilgi :)
Kõigis nendes maades nõudis harjumist nn lõunane köögi sulgemise pausiga arvestamine, pealgi oli see erinevates maades erinev. Süüa muidugi sai, aga valik kahanes ikkagi 13.30 - 17.30 paiku väga kitsukeseks. Ühtlasi tundus mõistlik, et pühapäev pole poodides kappamise päevaks - olen sellest varemgi kirjutanud, et meilgi on aeg pühapäeviti kauplused sulgeda. Vaimse tervise nimel oleks see hädavajalik rakendada ka Eestis. Oleksime sellega normaalne Euroopa riik ning suureneks üldine rahulolu vaba ajaga.
Ah jaa, enne Saksamaale saabumist põikasime ka Luzerni, et nende kuulus maalidega puusild üle vaadata ning kunstimuuseumis käia. Oli tore põige.
Nii kõrvalasuv, kui selle postituse kaanepilt, on Luzerni muuseumist.
Lisa kommentaar