Reis Vol 5 - Prantsusmaa
–
Freiburg asub lihtsalt sellises kohas, et kohe peab põikama ka Prantsusmaale. Pealgi oli tegemist kohtadega, kuhu mina varasemalt polnud sattunud. Prantsusmaal olen käinud kokku kolmel korral - üks kord rektorina töö asjus, teine kord tütre ja mehega Pariisis, kui laps õppis prantsuskeelt ning eelmisel aastal tähistamas meie 35 pulma-aastapäeva st kahekesi koos abikaasaga. Seekord siis Riquewihr ja Colmar.
Kohustuslik veinikeldri külastus ja degustatsioon. Ja muidugi need võimatud jõulupoed keset sügavat suve, lõbus rahvamass, maskiballi kostüümides inimesed, muusika kogu tänavatel ehk kogu külas, jäätis, saiakesed, pretzelid ja melu.
No pole midagi öelda, prantslased oskavad elu ja päeva nautida. Olla ja lihtsalt veelkord olla. Teede ääres lõputud viinamarjaväljad ja rohelus. Parkimine külg-külje kõrval, peaaegu linna ainukesed parkimisplatsil. Igal pool jalutustsoon. Võimas, normaalne ja kutsuv. Ei pea hüppama eest ühelgi rattal ega autol. Üldse jäi silma, et paljudes kohtades oli ka piirkondi, kuhu ei saanud ka rattaga ligi. Vaatamata sellele, ei olnud erilisi takistusi liikumispuuetega inimestel. Neid jagus igale poole ja igasuguste abivahenditega, mis oli täiega tore. Normaalne, just niimoodi nagu peab.
Niisamuti tuleb meelde, et ka Itaalia rannas olid eraldi kohad ratastooliga tulijatele ning ranna teenindajad pakkusid ka tuge ning toole nendele inimestele vette minekuks. Ei olnud loodud keerulisi laudteid, vaid ikka lihtsalt plastiktee, mida mööda suht mugav ka ratastooliga sõita. Niisamuti liikuda ka nendel, kellel liival liikumine lihtsalt raskendatud. Millal meie ometigi jõuame nende lihtsate lahendusteni? Isegi lapsevankriga randa jõudmine oleks selliste teede olemasolul lihtsam. Näha kõiki inimesi päriselt võrdsetena - sinna on Eestil ikka veel pikk tee minna. Kahjuks.
Prantsusmaa tasub igal juhul avastamist. Minu meelest on jutud prantslaste ülbuse kohta pisut liialdatud. Üleolevat suhtumist turistidesse võib kohata igal pool ja igas riigis, niisamuti on tasakaaluks inimesed, kellele võõramaalased meeldivad. Näiteks enamus muuseumites pandi ikka kirja, et ka eestlased on neile jõudnud ja Freiburgi plaadipoes uuriti kas tasub ikka Eestit külastada jne. Palju sõltub ju ka sellest kuidas sa ise turistina käitud.
Igal maal on oma võlu. Ma ei ole võtnud ette mingit kindlat missiooni x maid külastada või kindlaid kohti näha. Küll aga olen ma peaaegu ära õppinud kulgemise, läbi erinevate olukordade ja elu... Prantslased oskavad seda kulgemise värki ikka hästi. Peaksime õppima parimatelt.
No pole midagi öelda, prantslased oskavad elu ja päeva nautida. Olla ja lihtsalt veelkord olla. Teede ääres lõputud viinamarjaväljad ja rohelus. Parkimine külg-külje kõrval, peaaegu linna ainukesed parkimisplatsil. Igal pool jalutustsoon. Võimas, normaalne ja kutsuv. Ei pea hüppama eest ühelgi rattal ega autol. Üldse jäi silma, et paljudes kohtades oli ka piirkondi, kuhu ei saanud ka rattaga ligi. Vaatamata sellele, ei olnud erilisi takistusi liikumispuuetega inimestel. Neid jagus igale poole ja igasuguste abivahenditega, mis oli täiega tore. Normaalne, just niimoodi nagu peab.
Niisamuti tuleb meelde, et ka Itaalia rannas olid eraldi kohad ratastooliga tulijatele ning ranna teenindajad pakkusid ka tuge ning toole nendele inimestele vette minekuks. Ei olnud loodud keerulisi laudteid, vaid ikka lihtsalt plastiktee, mida mööda suht mugav ka ratastooliga sõita. Niisamuti liikuda ka nendel, kellel liival liikumine lihtsalt raskendatud. Millal meie ometigi jõuame nende lihtsate lahendusteni? Isegi lapsevankriga randa jõudmine oleks selliste teede olemasolul lihtsam. Näha kõiki inimesi päriselt võrdsetena - sinna on Eestil ikka veel pikk tee minna. Kahjuks.
Prantsusmaa tasub igal juhul avastamist. Minu meelest on jutud prantslaste ülbuse kohta pisut liialdatud. Üleolevat suhtumist turistidesse võib kohata igal pool ja igas riigis, niisamuti on tasakaaluks inimesed, kellele võõramaalased meeldivad. Näiteks enamus muuseumites pandi ikka kirja, et ka eestlased on neile jõudnud ja Freiburgi plaadipoes uuriti kas tasub ikka Eestit külastada jne. Palju sõltub ju ka sellest kuidas sa ise turistina käitud.
Igal maal on oma võlu. Ma ei ole võtnud ette mingit kindlat missiooni x maid külastada või kindlaid kohti näha. Küll aga olen ma peaaegu ära õppinud kulgemise, läbi erinevate olukordade ja elu... Prantslased oskavad seda kulgemise värki ikka hästi. Peaksime õppima parimatelt.
Lisa kommentaar