Presidendist
–
Presidendid on üldiselt populaarsed. Mõned neist rohkem, teised vähem. President Meri pani mingid piirid paika ja nii võrreldakse järgmisi ikka ka temaga. Lugesin juunis president Karise intervjuud ja pähe torkas paar mõtet….
Meie tänane president on kindlasti rohkem teadlane, uurija kui poliitik. Ja kas president peaks üldse olema poliitik? Ilmselt parem mitte.
Intervjuu sisu lugedes avastasin aga üht: meid ajab sageli teiste juures närvi see, mis meile enda juures ei meeldi. Täna on riigikogus teadlasi ja spetsialiste rohkem kui varem ja seetõttu poliitikuid vähem. See paistab välja vaidluste ja erimeelsusteta, mida ajakirjandus mõnuga võimendab - liigselt süvenemata sisusse. Meil on esmaskordselt valitsuserakond, kellel on avalikkuses justkui äärmiselt madal toetus, mille rõhutamisega näeb vaeva avalikkus. Meil justkui oleks äärmiselt oluline olla populaarne. Kuid kas reiting on ikka peamine?
Presidendid on populaarsed - see on fakt, mida on kinnitanud ka teiste maade eeskujud. Meie eneseteadvust kõdidab kui keegi meid kellelegi justkui “eelistab”. Nii oleks ka lahkuval presidendil olnud meeldivam lahkuda, kui keegi ikka konkreetselt oleks palunud tal mitte lahkuda. Õige on presidendi arutelus-tunne, et välismaailm oleks ilmselt teisiti käitunud, kui teadnuks, et ta lahkub - kuid … ehk oleks olnud see just vajalik?
Eestis oleks saanud ilmselt pidada tõsiseid presidendi kandidaatidega läbirääkimisi, kui juba aastaid varem tehtud otsus oleks välja öeldud varem … aga mis tehtud, see tehtud.
Hindan president Karist juhina ja mõistan hästi, kuidas ta ei soovinud olla raamidesse surutud. Mässumeelsus on see, mida isiklikult olen praeguse presidendi juures sügavalt hinnanud. Ehk jäi seda mässumeelsust president Karisena hoopiski liialt väheks? Ehk oleks olnud aeg presidendi institutsiooni edasi arendada, mitte sobituda? Minu meelest tegi president Kaljulaid selleks “otsa lahti”. Ma tõesti ootasin muutuseid, esimesena astutud samme, otse uute teemade ja algatuste tõstatust. Ootasin dialooge ministeeriumitega, arutelusid kuidas presidendi ja ministrite välisvisiidid saavad teineteist täiendada. President ei sekku igapäevapoliitikasse, kuid koos saab palju ära teha, suunates ühiseid eesmärke ja tehes ise esimesi samme. Väljaspoolt vaadates jäi tunne, et president justkui ootas … KUID võib-olla oli aeg lihtsalt selline tuuletõmbuseid niigi täis, et oligi vaja lihtsalt tasakaalukat olemist? Igal juhul loevad tulevased põlved sellest ajalooraamatutest ja loodetavasti mitte ajakirjandusväljaannete arhiivist.
Mina isiklikult ootan väga presidenti, kellel oleks tasakaalus nii tasakaalukus kui uuendusmeelsus. Vähem näilist olemasolu kõikjal kus on harjutud ja rohkem ilmumist, seal kus seda ei osata oodatagi. Rohkem lihtsaid sõnu ja selgeid soovitusi. Rohkem sisulist koostööd poliitikutega, et Eestil läheks hästi
Intervjuu sisu lugedes avastasin aga üht: meid ajab sageli teiste juures närvi see, mis meile enda juures ei meeldi. Täna on riigikogus teadlasi ja spetsialiste rohkem kui varem ja seetõttu poliitikuid vähem. See paistab välja vaidluste ja erimeelsusteta, mida ajakirjandus mõnuga võimendab - liigselt süvenemata sisusse. Meil on esmaskordselt valitsuserakond, kellel on avalikkuses justkui äärmiselt madal toetus, mille rõhutamisega näeb vaeva avalikkus. Meil justkui oleks äärmiselt oluline olla populaarne. Kuid kas reiting on ikka peamine?
Presidendid on populaarsed - see on fakt, mida on kinnitanud ka teiste maade eeskujud. Meie eneseteadvust kõdidab kui keegi meid kellelegi justkui “eelistab”. Nii oleks ka lahkuval presidendil olnud meeldivam lahkuda, kui keegi ikka konkreetselt oleks palunud tal mitte lahkuda. Õige on presidendi arutelus-tunne, et välismaailm oleks ilmselt teisiti käitunud, kui teadnuks, et ta lahkub - kuid … ehk oleks olnud see just vajalik?
Eestis oleks saanud ilmselt pidada tõsiseid presidendi kandidaatidega läbirääkimisi, kui juba aastaid varem tehtud otsus oleks välja öeldud varem … aga mis tehtud, see tehtud.
Hindan president Karist juhina ja mõistan hästi, kuidas ta ei soovinud olla raamidesse surutud. Mässumeelsus on see, mida isiklikult olen praeguse presidendi juures sügavalt hinnanud. Ehk jäi seda mässumeelsust president Karisena hoopiski liialt väheks? Ehk oleks olnud aeg presidendi institutsiooni edasi arendada, mitte sobituda? Minu meelest tegi president Kaljulaid selleks “otsa lahti”. Ma tõesti ootasin muutuseid, esimesena astutud samme, otse uute teemade ja algatuste tõstatust. Ootasin dialooge ministeeriumitega, arutelusid kuidas presidendi ja ministrite välisvisiidid saavad teineteist täiendada. President ei sekku igapäevapoliitikasse, kuid koos saab palju ära teha, suunates ühiseid eesmärke ja tehes ise esimesi samme. Väljaspoolt vaadates jäi tunne, et president justkui ootas … KUID võib-olla oli aeg lihtsalt selline tuuletõmbuseid niigi täis, et oligi vaja lihtsalt tasakaalukat olemist? Igal juhul loevad tulevased põlved sellest ajalooraamatutest ja loodetavasti mitte ajakirjandusväljaannete arhiivist.
Mina isiklikult ootan väga presidenti, kellel oleks tasakaalus nii tasakaalukus kui uuendusmeelsus. Vähem näilist olemasolu kõikjal kus on harjutud ja rohkem ilmumist, seal kus seda ei osata oodatagi. Rohkem lihtsaid sõnu ja selgeid soovitusi. Rohkem sisulist koostööd poliitikutega, et Eestil läheks hästi
Lisa kommentaar