10 kuud poliitikat
–
Olen olnud poliitikaga seotud juba üle 20 aasta, kuid viimasel 10 kuul olen näinud "suurt" poliitikat õige lähedalt. Ja ma pole veel suutnud otsustada kas see mida ma näen, mulle ka meeldib. Üks on kindel - ma olen taas saanud oluliselt targemaks. Teine kindel asi - mulle meeldivad need kirglikud vaidlused ja teravad arutelud, mis "suures" poliitikas toimuvad. Mulle kindlasti aga ei meeldi see tohutu demagoogia ....
Olen Õdede Liidu presidendina näinud, kogenud ja edukalt läbinud mitmeid läbirääkimisi. Läbirääkimisi, kus jäämäed põrkuvad, vee all on suuremad kaljud kui sa suudad ette kujutada, inimesed pole need keda sa tead nad olevat jne jne, kuid kus ometi on eesmärk pigem selge kõigile. Mis siis sellest, et soovid on teineteisest maailmajagude kaugusel, kuid siht siiski sama. Tõsi, demagoogiat olen näinud suures koguses ka tervishoius ning tihti on see suisa vihale ajanud - eriti keeruline on olnud olla nendes läbirääkimistes noor ja naine ja blond. Õnneks vähemalt üks neist märksõnadest on nüüdseks muutunud :)
Poliitikas on olukord teistsugune. Kokkulepped sünnivad küll. Läbi suurte, kärarikaste ja väga ägedate vaidluste. Erinevatel osapooltel on omad argumendid. Osa nendest argumentidest on kahjuks ka populistlikud, kuid poliitikud vähemalt argumenteerivad, vaidlevad ja kaklevad päriselt. Tervishoius oli väga sageli vaidluse aluseks raha + demagoogia. Poliitika on selles osas isegi, ootamatult!, sisulisem. Tervishoius tunduvad läbirääkimised sisu osas pisut teaduslikumad, kuid poliitika on teaduslikule taustale, sh analüüsitud teabega, järgi jõudmas.
Tervishoius otsiti kompromisse siiski ühe teema osas ja lõpuks polnud keegi rahul. Poliitikas võib kompromiss tähendada aga seda, et "sina saad oma asja tehtud kui mina saan oma asja tehtud". Tõsi, eks need "asjad" peavad sobima enamusele ja õnneks on suures pildis ehk mõlemad head, kuid kas alati jääb püsti päris eesmärk?
Klassikalises läbirääkimiste teoorias peaks osapooled rahule jääma ehk win win, kuid kas selliseid kompromisse on võimalik üldse poliitikas teha?
Üldiselt võiks öelda, et kompromiss on juba hea siis, kui keegi pole rahul, sest sel juhul on kõik pidanud sammu tagasi astuma.
Näiteks on poliitikas mitmeid asju võimalik teoreetiliselt teha aga küsimus on selles, et keegi ei tea kes selle kinni maksaks? Kõik me tahame palju, kvaliteetseid ja odavaid teenuseid aga keegi meist ei taha, et maksud oleks kõrged - kuidas siis kõiki osapooli rahuldava lahenduseni üldse jõuda? Statistika sobib poliit-debatis siis kui ta kinnitab meie (eel)arvamusi aga siis ei sobi kohe üldse, kui see ei toeta meie kõhutunnet.
Või näiteks kuum teema nn "puurikanade keelustamine". Päriselt on enamus poliitikuid 100% sellega nõus AGA ... me ei saa panna oma ettevõtetele karmimaid nõudmisi kui EL seda täna tehakse, sest muidu on meil poes ainult odavad munad piiri tagant ning oma tootjad jäävad "nälga". Ehk iga otsuse taga on vähemalt 10, mis seda mõjutavad. Mõjuulatus jääb aga kahjuks paljudele nägemata või ei soovita sellest lihtsalt midagi teada
Või näiteks võtame fakti, et kui riigikogu saalis toolis ei istu = tööd ei tee. Püüdke ise vaadata ära üks ööistung lives või jälige esmaspäevaseid arupärimistele vastamisi või vaadake umbusaldusavalduste ülekandeid, siis ehk tekib ka teistsugune tunnetus a la näiteks kuidas töötegemist "mängitakse".
Ideaalis teeksid ju koalitsioon ja opositisoon Eesti riigi nimel ühist tööd. Peaks leitama kompromisse ja häid lahendusi, mis rõõmustaks kõiki. Ideaalis sünniksid need läbirääkimised koalitsiooni ja opositsiooni vahel, mitte lihtsalt koalitsioonierakondade debatis. Kas see on siis täiesti võimatu?
Hetkel küll, mida kinnitavad nii paljud katsed, kui ka näiteks avalikud debatid. Debattidel osalevatel inimestel on vahel ka endal pisut piinlik, et PEAB VASTANDUMA. Kuid kas peab? Tõsi, osade vaadate ja inimestega tõesti, kuid mitte kõigiga ja mitte alati.
Kokkulepete saavutamiseks peetakse palju debatte ja arutelusid. Mis mind paneb imestama erinevate organistasioonide puhul on see, et millal ja kus avalikke debatte korraldatakse. Kui erakonnal ei ole elukutselisi poliitikuid, väga suurt erakonda või töötuid inimesi, siis on paljudes avalikes debattides pärise keeruline osaleda.
Siinkohal on peidus just üks põhjustest, miks uusi inimesi poliitikasse ei tule.
Enamus inimesi teeb poliitikat oma palgatöö kõrvalt ja palju organisatsioone korraldavad oma seminari, arutelu, paneelo ikka tööpäeval ja tööajal. Kuidas need poliitikas mitte-tööl olevad sinna jõuavad? Pealgi, mida väiksem erakond, seda vähem on neid poliitikuid, kes mööda ilma jaksavad ringi kapata. Kas tõesti peaks asju arutama erinevate ühenduste suvepäevadel, keset päeva, et õhtul saaks osalejad maksimaalselt lõõgastuda või peaks sisuliste artuelude juures arvestama sellega, et enamus inimesi käib palgatööl mitte ei tööta poliitikas? Pealgi on isegi poliitikutel väga keeruline riigikogu istungi ajal Otepääle sõita. Ja siis kirjutab ajakirjandus lisaks a la erakond ei viitsinud isegi esindajat kohale saata ...
Tolerantsus, sõbralikkus, selgitusvõime, korduv selgitamine, üksteise ärakuulamine, teineteisega arvestamine, austus, viisakus, mõtlemisvõime, kaastundlikkus, kannatlikkus, empaatiavõime peaksid olema kõik inimlikud omadused. Näen, et pikaaegsetel poliitikutel kipuvad need kaduma ja küsin - ehk peaks ikkagi kuidagi piirama võimalust kasvada riigikogu tooli külge? Ehk peaks ikkagi läbirääkimiste ja väitluskoolituse tegema poliitikutele kohustuslikuks? Ehk peaks ikkagi rakendama poliitikas võidan-võidan läbirääkimistehnikat, kus peamine võit kuulub EESTILE?
Poliitikas on olukord teistsugune. Kokkulepped sünnivad küll. Läbi suurte, kärarikaste ja väga ägedate vaidluste. Erinevatel osapooltel on omad argumendid. Osa nendest argumentidest on kahjuks ka populistlikud, kuid poliitikud vähemalt argumenteerivad, vaidlevad ja kaklevad päriselt. Tervishoius oli väga sageli vaidluse aluseks raha + demagoogia. Poliitika on selles osas isegi, ootamatult!, sisulisem. Tervishoius tunduvad läbirääkimised sisu osas pisut teaduslikumad, kuid poliitika on teaduslikule taustale, sh analüüsitud teabega, järgi jõudmas.
Tervishoius otsiti kompromisse siiski ühe teema osas ja lõpuks polnud keegi rahul. Poliitikas võib kompromiss tähendada aga seda, et "sina saad oma asja tehtud kui mina saan oma asja tehtud". Tõsi, eks need "asjad" peavad sobima enamusele ja õnneks on suures pildis ehk mõlemad head, kuid kas alati jääb püsti päris eesmärk?
Klassikalises läbirääkimiste teoorias peaks osapooled rahule jääma ehk win win, kuid kas selliseid kompromisse on võimalik üldse poliitikas teha?
Üldiselt võiks öelda, et kompromiss on juba hea siis, kui keegi pole rahul, sest sel juhul on kõik pidanud sammu tagasi astuma.
Näiteks on poliitikas mitmeid asju võimalik teoreetiliselt teha aga küsimus on selles, et keegi ei tea kes selle kinni maksaks? Kõik me tahame palju, kvaliteetseid ja odavaid teenuseid aga keegi meist ei taha, et maksud oleks kõrged - kuidas siis kõiki osapooli rahuldava lahenduseni üldse jõuda? Statistika sobib poliit-debatis siis kui ta kinnitab meie (eel)arvamusi aga siis ei sobi kohe üldse, kui see ei toeta meie kõhutunnet.
Või näiteks kuum teema nn "puurikanade keelustamine". Päriselt on enamus poliitikuid 100% sellega nõus AGA ... me ei saa panna oma ettevõtetele karmimaid nõudmisi kui EL seda täna tehakse, sest muidu on meil poes ainult odavad munad piiri tagant ning oma tootjad jäävad "nälga". Ehk iga otsuse taga on vähemalt 10, mis seda mõjutavad. Mõjuulatus jääb aga kahjuks paljudele nägemata või ei soovita sellest lihtsalt midagi teada
Või näiteks võtame fakti, et kui riigikogu saalis toolis ei istu = tööd ei tee. Püüdke ise vaadata ära üks ööistung lives või jälige esmaspäevaseid arupärimistele vastamisi või vaadake umbusaldusavalduste ülekandeid, siis ehk tekib ka teistsugune tunnetus a la näiteks kuidas töötegemist "mängitakse".
Ideaalis teeksid ju koalitsioon ja opositisoon Eesti riigi nimel ühist tööd. Peaks leitama kompromisse ja häid lahendusi, mis rõõmustaks kõiki. Ideaalis sünniksid need läbirääkimised koalitsiooni ja opositsiooni vahel, mitte lihtsalt koalitsioonierakondade debatis. Kas see on siis täiesti võimatu?
Hetkel küll, mida kinnitavad nii paljud katsed, kui ka näiteks avalikud debatid. Debattidel osalevatel inimestel on vahel ka endal pisut piinlik, et PEAB VASTANDUMA. Kuid kas peab? Tõsi, osade vaadate ja inimestega tõesti, kuid mitte kõigiga ja mitte alati.
Kokkulepete saavutamiseks peetakse palju debatte ja arutelusid. Mis mind paneb imestama erinevate organistasioonide puhul on see, et millal ja kus avalikke debatte korraldatakse. Kui erakonnal ei ole elukutselisi poliitikuid, väga suurt erakonda või töötuid inimesi, siis on paljudes avalikes debattides pärise keeruline osaleda.
Siinkohal on peidus just üks põhjustest, miks uusi inimesi poliitikasse ei tule.
Enamus inimesi teeb poliitikat oma palgatöö kõrvalt ja palju organisatsioone korraldavad oma seminari, arutelu, paneelo ikka tööpäeval ja tööajal. Kuidas need poliitikas mitte-tööl olevad sinna jõuavad? Pealgi, mida väiksem erakond, seda vähem on neid poliitikuid, kes mööda ilma jaksavad ringi kapata. Kas tõesti peaks asju arutama erinevate ühenduste suvepäevadel, keset päeva, et õhtul saaks osalejad maksimaalselt lõõgastuda või peaks sisuliste artuelude juures arvestama sellega, et enamus inimesi käib palgatööl mitte ei tööta poliitikas? Pealgi on isegi poliitikutel väga keeruline riigikogu istungi ajal Otepääle sõita. Ja siis kirjutab ajakirjandus lisaks a la erakond ei viitsinud isegi esindajat kohale saata ...
Tolerantsus, sõbralikkus, selgitusvõime, korduv selgitamine, üksteise ärakuulamine, teineteisega arvestamine, austus, viisakus, mõtlemisvõime, kaastundlikkus, kannatlikkus, empaatiavõime peaksid olema kõik inimlikud omadused. Näen, et pikaaegsetel poliitikutel kipuvad need kaduma ja küsin - ehk peaks ikkagi kuidagi piirama võimalust kasvada riigikogu tooli külge? Ehk peaks ikkagi läbirääkimiste ja väitluskoolituse tegema poliitikutele kohustuslikuks? Ehk peaks ikkagi rakendama poliitikas võidan-võidan läbirääkimistehnikat, kus peamine võit kuulub EESTILE?
Lisa kommentaar