Julgus mõelda, julgus öelda, julgus teha!

 Tegelikult ma väga ei usu, et liinilendudel koos turvameestega ringisõitmine oleks oluliselt odavam kui lennuki rentimine. Ajakulud renditud lennuki puhul on kindlasti oluliselt väiksemad ja aeg on teatavasti juhtide töös kõige väärtuslikum  asi üldse, aga ... Samas võiks jus Eesti olla see eriline riik, kus peaminister sõidabki liinilendudega ja jätkab nendega sõitmist, andes niiviisi Euroopale eeskuju. Säästes loodust ja ka riigi raha ning olles rahva keskel. Veelgi  parem oleks kui meie riigi peaminister kannaks tugevalt e-riigi sõnumit ja ei lendaks enamusel kordadel üldse mitte kuhugi. Eesti võiks panustada eriti turvaliste standarditega e-ühenduste loomisele, et peaminister saaks  enamusel nõupidamistel osaleda virtuaalkeskonna vahendusel. Isegi eesistumise ajal võiks propageerida mitmete tegevuste e-põhiselt korraldamist. Ehk näidata tuleb reaalselt uusi asju Eesti moodi.

 

Vabariigi juubelipidustustega on tegelikult sama mure. Mulle väga meeldis Randpere ettepanek pidada Vabariigi Aastapäeva uut moodi ja ma väga loodan, et järgmine president võtab selle idee väga tõsise kaalumise alla. Kui meil on tõesti raha, mida investeerida, siis väga selgelt tuleks panustada järgmisesse põlvkonda. Teeks juubeliks näiteks kõik põhikoolid korda? Gümnaasiumid on riigi asi ning riigi kinnisavara toel gümnaasiumites muudkui õppimistingimused paranevad, lasteaedadesse panustavad omavalitsused tõsiselt ning lasteaiapuudus pidavat olema järjest vähenev või kohati suisa kadunud probleem. Põhikoolid on aga kahe teema vahel vaeslapse ossa jäänud. Kas poleks tore rääkida 100 aasta pärast meie 200 juubeliaastal sellest kuidas väike ja tegus riik investeeris väärikalt tulevasse põlvkonda, et just need inimesed tahaksid panustada riigi järgmisesse sajasse? 

Riiki saab “reklaamida” läbi hoolivuse. Riiki saab laieneda inimeste peale mõeldes. Konkreetse ja pikajalist väärtus loova tegevusega meie inimeste heaks, muutub maailma nii väikeses Eestis kui kogu Euroopas. Ühel soojal maal loodud õnneministri koht võiks panna meid mõtlema, et meie vähese päikesega riigis, võiks ehk samuti panustada enam õnnelik olemisse? 

On aeg teha asju uut moodi, proovida täiesti uusi asju. Meie eeliseks on meie väiksus ja meie haritus. Meie, Eesti asi, võiks olla ka erilisus ning julgus teha asju teisiti.  Meie väikeses riigi võiksime julgemalt katsetada asju, mida teised üldse katsetada ei saa. Mitte õppida kusagilt mujalt, vaid ellu viia oma ideid, ehk isegi esialgselt hullumeelsena tunduvaid ideid. Rääkides inimestega hakkab mulle üha enam tunduma, et ideid on meil piisavalt, kuid siiani napib julgust.