Elu taas-sünnipäeva lähenedes ....
–
Inimesed ikka kiidavad ja näevad minust "ilusamat ja tublimat" poolt. Me kõik teame, et alati see nii pole. Vahel on suisa uskumatu kui palju ja kuidas minu keha võib mulle häda teha. Siirdamise järgselt ei ole inimene ikkagi päris terve :)
No näiteks ilmamuutuse korral valutavad mu õlaliigesed selliselt nagu hakkaks ära kukkuma. Õnneks siiani pole veel kukkunud :).
Vererõhk on mul vahel nii madala, et peakski heeringas suunurgas käima või kogu aeg kõrrest kohvi imema.
Unenäod sellised thrillerid, et kui kõik meeles oleks, saaks mega filmistsenaariumi kokku panna.
Nahk on vahel nii õrn, et isegi puudutus paberiga võib tõmmata sügava haava.
Liiga palju tomatit või õhtul väheke šokolaadi võib põhjustada öösel valutava mao.
Liiga vähe vett annab õhtuks peavalu (seda ilmselt paljudel), liiga palju vett ja tursed. Palju liigutamist pakub samuti tursete valiku. Liiga vähe liigutamist tähendab liigeste valutamist ja veel kehvemat und.
Liiga palju stressi tõstab veresuhkrut ja teeb lihtsalt pahuraks, nagu kõiki :)
Mesi, tšilli ja ingver tõstavad veresuhkrut :) aga šokolaad ei tõsta.
Lisaks on viimasel ajal mu kaaslaseks asunud ebatavaliste reageeringute ja ootamatu käitumisega kukekannus (kui kellelgi on nippe, mis on selle puhul toiminud, siis kirjutage mulle...). Mulle endale tundub et seal kannas on mingi närv hoopis kusagil vahel.
Uskumatu aga olen päriselt suutnud 5 aastat peale siirdamist suht ühes kaalus püsida. Sel aastal peale covidit ja paragrippi aga mõned kilod juures, mis püsivad. Kuna erinevad ravimid nõuavad kas tühja või täis kõhtu, siis on mul suht kindlad söögiajad. Kuna magu on endiselt pahur ravimikoguse peale, siis ma tean mida pean sööma ja mida vältima. Kuna olen kunagi (100 aastat tagasi) osalenud kaalujälgijate programmis ja kenasti maha võtnud, siis tean mida peab sööma, et kaalu vähendada aga no mitte midagi ei toimi.
Ainuke mis on muutunud ja mis kõike mõjutab - ma magan halvemini kui kunagi varem …
Lõppude lõpuks ütlevad aga paljud, et covid on salakavalam kui esmapilgul tundub, seega ajame kõikide probleemide võimendumise hetkel selle kaela ja loodame, et poole aasta pärast on kõik oluliselt parem. PEF ei kukkunud sel aastal muide covidi peale aga kukkus paragripi järel. Suvega ületas taas 520 piiri aga 570-580 peale tagasi pole jõudnud.
Loen ikka ja jälle, mida teeb üks minu kaasteeline Tina Clarke, kellel kopsude siirdamisest kauem möödas kui minul. Tema sõnum on alati olnud, et "ärge piitsutage ennast, olge enda vastu hellem". Kui on halb päev, siis on halb päev. Elage see lihtsalt üle, isegi siis kui peate midagi tegema aga ei saa või ei taha seda teha, siis mõelge - ME OLEMEGI ERILISED. Pean seda endale ikka ja jälle meelde tuletama - ma olengi teistsugune, ma ei peagi jaksama nii palju, ma ei saagi kõike teha mida tahan ja ma olen võimas, et ma olemas olen!
Reaalselt saan kohe kohe 5 aastaseks! Seega palju õnne mulle ja tuhat tänu endiselt kõigile, tänu kellele see teekond on võimalikuks osutunud. Kõige suurem tänu abikaasale, kes on üle elanud ( ja elab edasi ka) kõikvõimalikud probleemid, ehmatused, elu- ja tujumuutused, mis selle kõigega kaasa käivad. Tänud lastele, et nendest on vaatamata keerulistele oludele kasvanud tublid kodanikud ja armsad seltsilised koos juba nende peredega.
Muidugi kummardus kogu tervishoiukollektiivile, kes hoidis mind elus niikaua, et saada kaks uut kopsu ja hoidab mind jätkuvalt elus. Ilma kõigi nende inimesteta minu ümber ei oleks see lihtsalt võimalik.
Elu on imeline, eriti kõikide probleemide kiuste!
Vererõhk on mul vahel nii madala, et peakski heeringas suunurgas käima või kogu aeg kõrrest kohvi imema.
Unenäod sellised thrillerid, et kui kõik meeles oleks, saaks mega filmistsenaariumi kokku panna.
Nahk on vahel nii õrn, et isegi puudutus paberiga võib tõmmata sügava haava.
Liiga palju tomatit või õhtul väheke šokolaadi võib põhjustada öösel valutava mao.
Liiga vähe vett annab õhtuks peavalu (seda ilmselt paljudel), liiga palju vett ja tursed. Palju liigutamist pakub samuti tursete valiku. Liiga vähe liigutamist tähendab liigeste valutamist ja veel kehvemat und.
Liiga palju stressi tõstab veresuhkrut ja teeb lihtsalt pahuraks, nagu kõiki :)
Mesi, tšilli ja ingver tõstavad veresuhkrut :) aga šokolaad ei tõsta.
Lisaks on viimasel ajal mu kaaslaseks asunud ebatavaliste reageeringute ja ootamatu käitumisega kukekannus (kui kellelgi on nippe, mis on selle puhul toiminud, siis kirjutage mulle...). Mulle endale tundub et seal kannas on mingi närv hoopis kusagil vahel.
Uskumatu aga olen päriselt suutnud 5 aastat peale siirdamist suht ühes kaalus püsida. Sel aastal peale covidit ja paragrippi aga mõned kilod juures, mis püsivad. Kuna erinevad ravimid nõuavad kas tühja või täis kõhtu, siis on mul suht kindlad söögiajad. Kuna magu on endiselt pahur ravimikoguse peale, siis ma tean mida pean sööma ja mida vältima. Kuna olen kunagi (100 aastat tagasi) osalenud kaalujälgijate programmis ja kenasti maha võtnud, siis tean mida peab sööma, et kaalu vähendada aga no mitte midagi ei toimi.
Ainuke mis on muutunud ja mis kõike mõjutab - ma magan halvemini kui kunagi varem …
Lõppude lõpuks ütlevad aga paljud, et covid on salakavalam kui esmapilgul tundub, seega ajame kõikide probleemide võimendumise hetkel selle kaela ja loodame, et poole aasta pärast on kõik oluliselt parem. PEF ei kukkunud sel aastal muide covidi peale aga kukkus paragripi järel. Suvega ületas taas 520 piiri aga 570-580 peale tagasi pole jõudnud.
Loen ikka ja jälle, mida teeb üks minu kaasteeline Tina Clarke, kellel kopsude siirdamisest kauem möödas kui minul. Tema sõnum on alati olnud, et "ärge piitsutage ennast, olge enda vastu hellem". Kui on halb päev, siis on halb päev. Elage see lihtsalt üle, isegi siis kui peate midagi tegema aga ei saa või ei taha seda teha, siis mõelge - ME OLEMEGI ERILISED. Pean seda endale ikka ja jälle meelde tuletama - ma olengi teistsugune, ma ei peagi jaksama nii palju, ma ei saagi kõike teha mida tahan ja ma olen võimas, et ma olemas olen!
Reaalselt saan kohe kohe 5 aastaseks! Seega palju õnne mulle ja tuhat tänu endiselt kõigile, tänu kellele see teekond on võimalikuks osutunud. Kõige suurem tänu abikaasale, kes on üle elanud ( ja elab edasi ka) kõikvõimalikud probleemid, ehmatused, elu- ja tujumuutused, mis selle kõigega kaasa käivad. Tänud lastele, et nendest on vaatamata keerulistele oludele kasvanud tublid kodanikud ja armsad seltsilised koos juba nende peredega.
Muidugi kummardus kogu tervishoiukollektiivile, kes hoidis mind elus niikaua, et saada kaks uut kopsu ja hoidab mind jätkuvalt elus. Ilma kõigi nende inimesteta minu ümber ei oleks see lihtsalt võimalik.
Elu on imeline, eriti kõikide probleemide kiuste!
Lisa kommentaar
Kommentaarid: 2