Enesekesksuse kena kunst
–
Ma olen inimene, kes ei tea kellega Sina oled abielus või kelle poeg või tütar Sa oled, kas Sul on esimene või teine naine või mees või hoopis elukaaslane või kes on su vanemad.
Minu jaoks oled oluline Sina ise ja Sinu teod, Sinu sõnapidamine ja haritus (pole kirjaviga), Sinu viisakus ja inimlikkus.
Minu jaoks oled oluline Sina ise ja Sinu teod, Sinu sõnapidamine ja haritus (pole kirjaviga), Sinu viisakus ja inimlikkus.
Samas võib küll ilmselt juhtuda, et kui me kohtume või kohtumist planeerime esmakordselt, siis ma googeldan Sind. Lihtsalt selleks, et pisutki teaksin Sinu tausta või selle puudumist :). Minu arvates on see tänapäeval normaalne.
Minu jaoks on iga inimene ainukordne isiksus. Minu kogemus näitab, et sageli on esmamulje petlik, isegi siis kui inimene täpselt teab kuidas ja millist muljet jätta. Ma annan kõikidele inimestele alati oma elus teise võimaluse, kuid kolmandat võimalust siiski tavaliselt ei anna. Ma andestan lihtsalt aga kahjuks pean meeles.
Ma olen üllatunud, kui minuga suheldes sama ei tehta. Olen oma eluteel küll tegutsenud peamiselt kahes valdkonnas, kuid minu kohta on infot üsna lihtne leida. Vähemalt kaks fakti on avalikud: esiteks, et olen Tartu Tervishoiu Kõrgkooli esimene rektor ning ehitanud kõrgkoolile maja. Teiseks, et mul on siiratud kopsud ja jagan enda kogemusi sellega seoses nii kogemusnõustajana abivajajatele otse, kui ka siinolevas blogis.
Ainukesed korrad kui mul südames torkab, on siis kui keegi nendib minu tänase ametikoha ja tiitli põhjal, et olen "õde, kes tegeleb ametiühingulise asjaga", suhtudes sellesse kui mingisse väikesesse ja vastumeelsesse ametisse. Mind ennast see suhtumine ei sega, sest ma tean mida ja miks ma teen. Ma näen oma tegevuse vilju, mida keegi teine ei näe ja olen rahul.
Mul torkab siis kõikide nende õdede pärast, kes tervishoius töötavad ning aitavad inimesi nende kehva suhtumise kiuste. Õed võivad tunduda kui tegusad sipelgad või sumisevad töömesilased, kuid ilma õdedeta kukuks tervishoid lihtsalt kokku. Arvestamata õdede ülekoormust ja ületöötamist, siis kui palju te mõtlete sellele, et see õde, kes Sinuga tegeleb võib olla samuti erialase magistrikraadiga ning toimetab Sinu heaks endiselt riigi keskmisest palgast väiksema põhipalgaga, töötades ka siis kui sinul on pühad ja aega perega olla?
Mul on kutseharidus, kaks kõrgharidust ja magistrikraad. Mul on juhtimiskogemust pea 30 aasta. Ma olen kasvatanud terve rea edukaid juhte ja jaganud nõuandeid, kus mul on kogemusi ja mõtteid. Minu aju lihtsalt asub kohe tööle, kui see näeb probleemi. Kui see on minu pädevuses siis lahendan probleemi ise, kui mitte siis leian viisi seda lahendada. Mõnel puhul võtab see paar päeva, teisel juhul vb aastakümne. See on minu valik panustada järeltulevasse põlvkonda. Ma olen selles olnud edukas, selle üle uhke ja õnnelik. Isegi kui meepotis on tilk tõrva, siis ma võtan selle välja! ja ei lase sellel kõike rikkuda. Tee järele!
Kui Sa mind üldse ei tunne, siis on see Sinu maailm.
Minu jaoks on iga inimene ainukordne isiksus. Minu kogemus näitab, et sageli on esmamulje petlik, isegi siis kui inimene täpselt teab kuidas ja millist muljet jätta. Ma annan kõikidele inimestele alati oma elus teise võimaluse, kuid kolmandat võimalust siiski tavaliselt ei anna. Ma andestan lihtsalt aga kahjuks pean meeles.
Ma olen üllatunud, kui minuga suheldes sama ei tehta. Olen oma eluteel küll tegutsenud peamiselt kahes valdkonnas, kuid minu kohta on infot üsna lihtne leida. Vähemalt kaks fakti on avalikud: esiteks, et olen Tartu Tervishoiu Kõrgkooli esimene rektor ning ehitanud kõrgkoolile maja. Teiseks, et mul on siiratud kopsud ja jagan enda kogemusi sellega seoses nii kogemusnõustajana abivajajatele otse, kui ka siinolevas blogis.
Ainukesed korrad kui mul südames torkab, on siis kui keegi nendib minu tänase ametikoha ja tiitli põhjal, et olen "õde, kes tegeleb ametiühingulise asjaga", suhtudes sellesse kui mingisse väikesesse ja vastumeelsesse ametisse. Mind ennast see suhtumine ei sega, sest ma tean mida ja miks ma teen. Ma näen oma tegevuse vilju, mida keegi teine ei näe ja olen rahul.
Mul torkab siis kõikide nende õdede pärast, kes tervishoius töötavad ning aitavad inimesi nende kehva suhtumise kiuste. Õed võivad tunduda kui tegusad sipelgad või sumisevad töömesilased, kuid ilma õdedeta kukuks tervishoid lihtsalt kokku. Arvestamata õdede ülekoormust ja ületöötamist, siis kui palju te mõtlete sellele, et see õde, kes Sinuga tegeleb võib olla samuti erialase magistrikraadiga ning toimetab Sinu heaks endiselt riigi keskmisest palgast väiksema põhipalgaga, töötades ka siis kui sinul on pühad ja aega perega olla?
Mul on kutseharidus, kaks kõrgharidust ja magistrikraad. Mul on juhtimiskogemust pea 30 aasta. Ma olen kasvatanud terve rea edukaid juhte ja jaganud nõuandeid, kus mul on kogemusi ja mõtteid. Minu aju lihtsalt asub kohe tööle, kui see näeb probleemi. Kui see on minu pädevuses siis lahendan probleemi ise, kui mitte siis leian viisi seda lahendada. Mõnel puhul võtab see paar päeva, teisel juhul vb aastakümne. See on minu valik panustada järeltulevasse põlvkonda. Ma olen selles olnud edukas, selle üle uhke ja õnnelik. Isegi kui meepotis on tilk tõrva, siis ma võtan selle välja! ja ei lase sellel kõike rikkuda. Tee järele!
Kui Sa mind üldse ei tunne, siis on see Sinu maailm.
Mina tunnen Sind küll.
Lisa kommentaar