Vasak ei tea mida parem teeb ...
–
Olen sel aastal osalenud päris paljude uute algatuste juures ning pean tõdema, et algused on konarlikud. Hästi ettevalmistatud, eemärgistatud, konkreetseid koosolekuid-arutelusid- ajurünnakuid pole kahjuks ette tulnud.
Tundub, et on tekkinud vajadus kaasata. Esmapilgul tundub, et ka tahetakse seda teha, aga vist ei osata või siis ikkagi lihtsalt ei taheta kaasta aga peab ning seetõttu ei tulegi välja.
Koosolekute-arutelude-ajurünnakute kutseid laekub. Enamasti pole selge keda ja miks üldse kutsuti. Rääkimata ette valmistatud ja ette saadetud dokumentidest. Päevakava sageli on, sisaldades lihtsalt loetelu kes mida räägib, kuid puuduvad täpsemad ajapiirid, eesmärk miks kokku tullakse ja kuhu nö päeva lõpuks tahetakse jõuda.
Endiselt on esikohal koosolekud, kus kulub 2 tundi ja lahkud tühja tundega. Tõsi, mõningal määral on paranenud koosolekute järgsete memode laekumine. Need on täpsemad, laekuvad kiiremini KUID sageli puuduvad neis otsused või täpsed juhendid, kes ja mida nüüd edasi teeb ehk mida koosolekul räägitud või suisa kokkulepitud infoga edasi peale hakatakse.
Ebaefektiivne töökorraldus raiskab kõigi aega. Tegelikult on mul üsna raske vaadata kui kehvalt neid asju tehakse, mida saab väga väikse vaegava oluliselt paremini teha.
Teine asi mida ikka veel ei harrastata on pikemajalisem planeerimine asjade päriselt ära tegemiseks. Kui saadakse kokku juunis ja öeldakse, et saame kokku ka millalgi augustis, siis peaksid kuupäevad juba juunis teada olema. Kui öeldakse, et tahame sisendit enne x aega, siis peaks paigas olema ka päris kuupäev millal sisendit tahetakse. Kui seda kõike aga ei ole, siis seni me ikka veel ainult mängime kaasamist, ise seejuures rääkides "kuidas me ilma teie teadmisteta hakkama ei saa"...
Samal ajal oleme kuulnud kõik kui palju tööd neil inimestel kõigil on ja kuidas üldse midagi tehtud ei saa või tööplaani ei mahu. Ehk on see lihtsalt seepärast nii, et asjad on eesmärgistamata, pikemasse ajaplaani paigutamata ning oodatavad tulemused pole kellelegi päris selged?
Kui suudad kõikjal olla kohal ning oma asja ajada meie kõigi ühistes huvides, siis on lootust, et miskit kusagil jääb kellelegi külge ning asjad hakkavad liikuma. Aga ikkagi on valus vaadata kui kehvalt asju organiseeritakse.
Lootus muidugi jääb, et kunagi kusagil keegi hakkab ka päriselt asju ette valmistama, konkreetsemalt plaanima ning päris tulemusi ootama. Ütleb meil ju vanasõnagi "Kus viga näed laita, seal tule ja aita", seega olen teinud lõpmatult (ja teen jätkuvat) ettepanekuid mida, millal, kuidas võiks teha teisti. Mõnesse kohta mind seetõttu ka enam ei kutsuta:) Mõni koht vastupidi, tundub et just seepärast kutsub.
Koosolekute-arutelude-ajurünnakute kutseid laekub. Enamasti pole selge keda ja miks üldse kutsuti. Rääkimata ette valmistatud ja ette saadetud dokumentidest. Päevakava sageli on, sisaldades lihtsalt loetelu kes mida räägib, kuid puuduvad täpsemad ajapiirid, eesmärk miks kokku tullakse ja kuhu nö päeva lõpuks tahetakse jõuda.
Endiselt on esikohal koosolekud, kus kulub 2 tundi ja lahkud tühja tundega. Tõsi, mõningal määral on paranenud koosolekute järgsete memode laekumine. Need on täpsemad, laekuvad kiiremini KUID sageli puuduvad neis otsused või täpsed juhendid, kes ja mida nüüd edasi teeb ehk mida koosolekul räägitud või suisa kokkulepitud infoga edasi peale hakatakse.
Ebaefektiivne töökorraldus raiskab kõigi aega. Tegelikult on mul üsna raske vaadata kui kehvalt neid asju tehakse, mida saab väga väikse vaegava oluliselt paremini teha.
Teine asi mida ikka veel ei harrastata on pikemajalisem planeerimine asjade päriselt ära tegemiseks. Kui saadakse kokku juunis ja öeldakse, et saame kokku ka millalgi augustis, siis peaksid kuupäevad juba juunis teada olema. Kui öeldakse, et tahame sisendit enne x aega, siis peaks paigas olema ka päris kuupäev millal sisendit tahetakse. Kui seda kõike aga ei ole, siis seni me ikka veel ainult mängime kaasamist, ise seejuures rääkides "kuidas me ilma teie teadmisteta hakkama ei saa"...
Samal ajal oleme kuulnud kõik kui palju tööd neil inimestel kõigil on ja kuidas üldse midagi tehtud ei saa või tööplaani ei mahu. Ehk on see lihtsalt seepärast nii, et asjad on eesmärgistamata, pikemasse ajaplaani paigutamata ning oodatavad tulemused pole kellelegi päris selged?
Kui suudad kõikjal olla kohal ning oma asja ajada meie kõigi ühistes huvides, siis on lootust, et miskit kusagil jääb kellelegi külge ning asjad hakkavad liikuma. Aga ikkagi on valus vaadata kui kehvalt asju organiseeritakse.
Lootus muidugi jääb, et kunagi kusagil keegi hakkab ka päriselt asju ette valmistama, konkreetsemalt plaanima ning päris tulemusi ootama. Ütleb meil ju vanasõnagi "Kus viga näed laita, seal tule ja aita", seega olen teinud lõpmatult (ja teen jätkuvat) ettepanekuid mida, millal, kuidas võiks teha teisti. Mõnesse kohta mind seetõttu ka enam ei kutsuta:) Mõni koht vastupidi, tundub et just seepärast kutsub.
Lisa kommentaar
Kommentaarid: 2