Proovima peab!
–
Kui näete hapnikukanüüli ja seljas kõlkuva hapnikuballooniga mööda "kihutavat" isikut - siis see olen MINA!
Tõsi, tegemist on ilukirjandusliku liialdusega AGA ma tõega ronisin ratta selga. Vaatasin välismaa lehtedelt reklaame kuidas seljaskantava hapnikukontsentraatoriga inimesed liiguvad ratastel ja mõtlesin et teen proovi ballooniga.
Keeruline on ballooni rihma pikkust timmida. Rihm tuleb sättida risti üle rinna, tõmmata kinni tugevalt, et balloon ei kõiguks ega põrutaks selgroole:) Rihm peab olema parajalt kõrge, et balloon ka vastu sadulat ei liiguks ning selg jääma ratta seljas sirgeks - seda nii ballooni kui lihtsalt hingamise pärast.
Algul olin natuke ärev ja mõtlesin igasuguseid mõtteid a la et kui peaks pea ringi käima, tasakaal kaduma ja koos rattaga pikali käima, siis võib balloonile kukkudes päris jube olla AGA kartus ei saa ju ometi pikalt kesta :) Esimesel korral võtsin ikka väga tasa ja targu ning praktiliselt tiirutasin kodutänavatel ringi ratast, et jaksaks kiirelt koju tulla. Abikaasa sõitis kaasa ja valvas kulm kortsus terve tee. Järgmisel korral oli tahtmine suurem ning enesetunne kindlam.
Miks ratta selga? Mitmel põhjusel tegelikult. Kuna minu jaoks on üleüldse liikumine keeruline ja "trenni" saab teha ainult koos hapnikuga, siis liikumine rattaga on vaheldus, koormus jalalihastele mida muidu on liiga vähe ning võimalus rohkem värkes õhus toimetada. Pealgi ma lihtsalt jumaldan rattaga sõitu, eriti õhtuti. Lõhnad tugevnevad, liiklus on vaiksem, inimesed toimetavad aedades, värvid on imelised. Kõik tärkab või õitseb, linnud laulavad erinevatel viisidel, õhtutuul paitab su põski ning taevas joonistuvad suurepärased kujundid. J-u-m-a-l-i-k!
Ilm peab tõesti olema ilus, sest isegi rahulikult liikudes tekib tuul ja seda keerulisem on ninakanüülist hapnikku hingata. Teekonda saab ka pisut sättida ja õnneks on meie kodu lähedal mitme rattatee algus linnalähedale maale. Kui aega ja jaksu rohkem, et saab vahepeal ratta seljast maha tulla ning pisut puhata, siis katsetan kaugele nendel teedel julgen ja jaksan minna.
Piiride testimist soovitan teistelegi. Mugavustsoonist välja - sõltumata sellest kas sul on erivajadusi või mitte.
ps. sõit rattaga õnnestus tegelikult 14.mail, umbes nädal pärast seda ei jaksanud taas balloonigi tõsta. Loodan, et suvel suudan veel ratta selga ronida. Hetkeenesetunne selliseks lootuseks mingit põhjust ei anna aga elame - näeme
Keeruline on ballooni rihma pikkust timmida. Rihm tuleb sättida risti üle rinna, tõmmata kinni tugevalt, et balloon ei kõiguks ega põrutaks selgroole:) Rihm peab olema parajalt kõrge, et balloon ka vastu sadulat ei liiguks ning selg jääma ratta seljas sirgeks - seda nii ballooni kui lihtsalt hingamise pärast.
Algul olin natuke ärev ja mõtlesin igasuguseid mõtteid a la et kui peaks pea ringi käima, tasakaal kaduma ja koos rattaga pikali käima, siis võib balloonile kukkudes päris jube olla AGA kartus ei saa ju ometi pikalt kesta :) Esimesel korral võtsin ikka väga tasa ja targu ning praktiliselt tiirutasin kodutänavatel ringi ratast, et jaksaks kiirelt koju tulla. Abikaasa sõitis kaasa ja valvas kulm kortsus terve tee. Järgmisel korral oli tahtmine suurem ning enesetunne kindlam.
Miks ratta selga? Mitmel põhjusel tegelikult. Kuna minu jaoks on üleüldse liikumine keeruline ja "trenni" saab teha ainult koos hapnikuga, siis liikumine rattaga on vaheldus, koormus jalalihastele mida muidu on liiga vähe ning võimalus rohkem värkes õhus toimetada. Pealgi ma lihtsalt jumaldan rattaga sõitu, eriti õhtuti. Lõhnad tugevnevad, liiklus on vaiksem, inimesed toimetavad aedades, värvid on imelised. Kõik tärkab või õitseb, linnud laulavad erinevatel viisidel, õhtutuul paitab su põski ning taevas joonistuvad suurepärased kujundid. J-u-m-a-l-i-k!
Ilm peab tõesti olema ilus, sest isegi rahulikult liikudes tekib tuul ja seda keerulisem on ninakanüülist hapnikku hingata. Teekonda saab ka pisut sättida ja õnneks on meie kodu lähedal mitme rattatee algus linnalähedale maale. Kui aega ja jaksu rohkem, et saab vahepeal ratta seljast maha tulla ning pisut puhata, siis katsetan kaugele nendel teedel julgen ja jaksan minna.
Piiride testimist soovitan teistelegi. Mugavustsoonist välja - sõltumata sellest kas sul on erivajadusi või mitte.
ps. sõit rattaga õnnestus tegelikult 14.mail, umbes nädal pärast seda ei jaksanud taas balloonigi tõsta. Loodan, et suvel suudan veel ratta selga ronida. Hetkeenesetunne selliseks lootuseks mingit põhjust ei anna aga elame - näeme
Lisa kommentaar