Varsti olen ma kolme aastane
–
Arengupsühholoogiale toetudes ja üldistusi tehes - elu on sama põnev nagu ka eelnevatel aastatel. Miskipärast aga tekivad seosed mis on hea ja mis on halb, mille eest saad kiita ja mille eest laita. Lisaks on probleem, kui sa ei taha teha nii nagu teised on harjunud. Isekust ja iseseisvust tuleb aga harjutada ka siis kui see teistele ei meeldi. Piire tuleb kombata ja laiendada nii nagu see sulle sobib.
Praktikas tähendab see palju asju, mille peale eelnevalt pole olnud vaja mõelda või millega varasemalt ei arvestanud. Minu keerulise terviseloo juures võib lihtsustatult tunduda nii, et elus = kõik hästi. Ja enamus aega see päriselt nii ka on, vähemalt mentaalselt olen ikka seda usku. Samas on inimloomus selliselt loodud, et loodad ikka paremat ja soovid enamat. Nii ma siis võitlen selle eest, et kõikidel patsientidel saaks parem, et Eesti inimesed oleksid tervemad, et tervishoiusüsteem muutuks nutikamaks ja mina seda kõike tehes ikka elus oleks.
Igapäevasel võib aga juhtuda nii, et juba ühe õuna söömine tekitab kõrvetised, et sa pead seda ravimitega ravima. Veresuhkru väärtused lähevad stressi tõttu paigast (kolme aasta kogemus!) ja seega mõtled, et kas töökoha vahetus aitaks? "Lendva" (minu definitsioon valule mis rändab suvalisel hetkel suvalisse liigesesse või ajab suisa öösel üles), sunnib kätt haarama valuvaigisti järele (mida ma söön alati nii vähe kui võimalik). Ravimite kõrvaltoimetest tekkiv "kõigusoojasus" (kehatemperatuur mõni päev 35,6; teisel stabiilselt 37), sunnib kõik kampsunid kappidest välja otsima ning järgmisel päeval need jälle tagasi toppima.
Kolme aastaga olen õppinud ühe päeva jooksul 2-3 paari erineva jalanõuga ringi käima, et välida villide teket (haavakesi jalgadel) ning õhtust jalataldade valutamist. Aastataguse õlaliigese väänamise tagamaad said pika füsioteraapia käigus selgemaks (pikajaline sundasend siirdamisoperatsioonil), mis on andnud mulle kohustuse vähemalt iga kahe päeva tagant korralikult võimelda (loe: tantsida). Harjumist on nõudnud kõik need krõksud, mis liigestes käivad ja mis ei ole seletatavad vaid vanemaks saamisega ;) .
Kehv uni ning planeeritud terviseuuring annavad põhjust siilikesena turtsumiseks. Üleüldse alahindame me regulaarsete tervise(loe:haigu)uuringute mõju inimesele. Ainuüksi mõtte juures järjekordsest kompuuteruuringust (loe: või tegelikult selle kõikvõimalikest tulemustest) tõuseb mu vererõhk ja õudusunenäod on nädalaks garanteeritud. Olen ikka tõega seda meelt, et peame otsima paremat tasakaalu teadmiste ja teadmatuse vahel.
Kui kõik eelnev välja jätta, siis läheb mul muide väga hästi. Päriselt. Suudan hoida oma elu paremas tasakaalus kui kunagi varem (täpsemalt - mu keha teab täpselt millal mind maha murda st logelema panna), ennast füüsiliselt liigutada ning psüühiliselt laadida või vajadusel maha laadida, oskan nautida ilusat sügisilma ja lähedaste olemasolu.
Tänane olukord tervishoiumaastikul paneb siiski ainult ohkama - muutuseid on palju aga siiani pole need väga viinud paremuse poole ... Kogemusnõustajana vabatahtlik tegevus aitab tunda end sageli rohkem vajalikuna kui palgatöö, mis pidevate poliitiliste tõmbetuultes tundub hetkel "orav rattas" tegevusena. Hea, et meie meeskond tööl on vähemalt suurenenud ning vahel on aega ka päriselt mõtlemisse süveneda.
Igal juhul plaanin peale korralisi uuringuid tähistada enda järgmist sünnipäeva ning jätkata arengupsühholoogilist uurimust kuidas minu enda areng päriselt edasi liigub võrreldes uudishimuliku 3 aastase potensiaaliga.
Püsige endiselt terved, olge isekad asetades iseend esikohale!
ps ja ärge tulge mul lähedale köha, nohu ning haigete laste olemasolu korral
pps kui mina olen endiselt maskiga, siis kaitseks, mitte et mul miskit häda oleks :)
Igapäevasel võib aga juhtuda nii, et juba ühe õuna söömine tekitab kõrvetised, et sa pead seda ravimitega ravima. Veresuhkru väärtused lähevad stressi tõttu paigast (kolme aasta kogemus!) ja seega mõtled, et kas töökoha vahetus aitaks? "Lendva" (minu definitsioon valule mis rändab suvalisel hetkel suvalisse liigesesse või ajab suisa öösel üles), sunnib kätt haarama valuvaigisti järele (mida ma söön alati nii vähe kui võimalik). Ravimite kõrvaltoimetest tekkiv "kõigusoojasus" (kehatemperatuur mõni päev 35,6; teisel stabiilselt 37), sunnib kõik kampsunid kappidest välja otsima ning järgmisel päeval need jälle tagasi toppima.
Kolme aastaga olen õppinud ühe päeva jooksul 2-3 paari erineva jalanõuga ringi käima, et välida villide teket (haavakesi jalgadel) ning õhtust jalataldade valutamist. Aastataguse õlaliigese väänamise tagamaad said pika füsioteraapia käigus selgemaks (pikajaline sundasend siirdamisoperatsioonil), mis on andnud mulle kohustuse vähemalt iga kahe päeva tagant korralikult võimelda (loe: tantsida). Harjumist on nõudnud kõik need krõksud, mis liigestes käivad ja mis ei ole seletatavad vaid vanemaks saamisega ;) .
Kehv uni ning planeeritud terviseuuring annavad põhjust siilikesena turtsumiseks. Üleüldse alahindame me regulaarsete tervise(loe:haigu)uuringute mõju inimesele. Ainuüksi mõtte juures järjekordsest kompuuteruuringust (loe: või tegelikult selle kõikvõimalikest tulemustest) tõuseb mu vererõhk ja õudusunenäod on nädalaks garanteeritud. Olen ikka tõega seda meelt, et peame otsima paremat tasakaalu teadmiste ja teadmatuse vahel.
Kui kõik eelnev välja jätta, siis läheb mul muide väga hästi. Päriselt. Suudan hoida oma elu paremas tasakaalus kui kunagi varem (täpsemalt - mu keha teab täpselt millal mind maha murda st logelema panna), ennast füüsiliselt liigutada ning psüühiliselt laadida või vajadusel maha laadida, oskan nautida ilusat sügisilma ja lähedaste olemasolu.
Tänane olukord tervishoiumaastikul paneb siiski ainult ohkama - muutuseid on palju aga siiani pole need väga viinud paremuse poole ... Kogemusnõustajana vabatahtlik tegevus aitab tunda end sageli rohkem vajalikuna kui palgatöö, mis pidevate poliitiliste tõmbetuultes tundub hetkel "orav rattas" tegevusena. Hea, et meie meeskond tööl on vähemalt suurenenud ning vahel on aega ka päriselt mõtlemisse süveneda.
Igal juhul plaanin peale korralisi uuringuid tähistada enda järgmist sünnipäeva ning jätkata arengupsühholoogilist uurimust kuidas minu enda areng päriselt edasi liigub võrreldes uudishimuliku 3 aastase potensiaaliga.
Püsige endiselt terved, olge isekad asetades iseend esikohale!
ps ja ärge tulge mul lähedale köha, nohu ning haigete laste olemasolu korral
pps kui mina olen endiselt maskiga, siis kaitseks, mitte et mul miskit häda oleks :)
Lisa kommentaar
Kommentaarid: 10