Inimene, abikaasa, ema, president, poliitik, tegija ja tegutseja

Siiratud kopsudega inimese uus aasta!

Vahel ma ikka kuulen õhkamist - kuidas mul küll on vedanud... Usun sellist ütlust inimeselt, kes läks haiglasse operatsioonile ja sattus tüsistuste ning juhuste jadasse ehk väljus haiglast haigemana, kui sinna minnes, aga mitte eriti muul juhul. 
Loomulikul olen ma inimene, kel veab hullupööra elus. Kuna elu on veeretanud mu teele palju kive ning näidanud mulle teed üle mägede, siis  ma olen veeretanud eemale kõik kivid ning ületanud kõik mäed. Ja see kõik on nõudnud pingutust, nõudnud vaeva, nõudnud usku, nõudnud kannatlikkust, nõudnud tänulikkust. Minult. Minu lähedastelt.

Ma ei ole tegelikult tavaline. Olen ebatavaline. Nii nagu iga inimene on imetabane, individuaalne. Ei ole olemas ei keskmist inimest ja veel vähem on olemas keskmist patsienti. Me kõik teame, et kõige vaiksem haige võib olla kõige rohkem hädas ning kõige häälekam mitte. Kuid kas see on alati nii? 

Olen olnud nii üks kui ka teine. Tõsi, kui oled päriselt läbi, siis lihtsalt ei jaksa häält teha. Jõuad vaevalt nö püsti püsida. Vahel aga võib olla nii valus, et ükski valuvaigisti ei aita, aitab vaid lohutus ja hea sõna. Päriselt. Aitab lähedaste kohalolu, aitab see, kui keegi viib su mõtted mujale. Aitab, kui sul on elus eesmärk. Aitab, kui sa ise tahad, ükskõik mida ja ükskõik millal.

Mind tõsiselt ehmatas, kui eelmise aasta jooksul mõtlesin paar korda, et ma ei taha kohe mitte midagi. See hetk oli õudne. Arvan, et see on koht, kus üksi jäädes on vaid üks väike samm depressiooni alguseni. Kui algul tõmbusingi endasse ja arvasin, et nüüd ongi jama, siis nüüd hüppan kellelegi kaela :) Kellelegi, kes teab, mida tuleb teha. Õnneks on mul abikaasa ja inimesi, kellel tõesti KOHE helistada. See aitab päriselt. See on äärmiselt OLULINE, et selline väike ring tugiisikuid on olemas.

Kuna meil kõigil pole alati selliseid isikuid, siis tuleb meil ka tervishoius mõelda nende olemasolule. Just seetõttu olen ka mina kogemusnõustaja. Kui ma saan aidata kasvõi mõnda üksikut inimest aastas, siis on see ikka parem kui mitte aidata mitte kedagi. Me ei pea alati võtma oma õlule kogu maailma, me saame maailma päästa ka päästes iseennast ning kasvõi üht inimest aidates.

Ma usun siiralt, et mul on siin elus kindel roll täita ja see pole veel täidetud ning just seepärast mul veab. Kadedusest pole kasu. Keskenduge oma rollile ja samasugune vedamine tabab ka teid. Armastan elu ning 2020 aasta tuleb koos uue kümnendiga minu elus - see saab olema parimast parim kümnend minu elus!

PS. tegemist 2019 aasta ametliku fotograafi tehtud Vanemuise balli pildiga
PPS. jah, ma tean, et taust on koledat värvi, õnneks oleme meie ilusad ;) 
Eelmine
Siiratud kopsudega inimene ja piirangud
Järgmine
Tervishoiusüsteemi süda ehk selles töötavad inimesed lähevad varsti katki...

Lisa kommentaar

Email again:

Kommentaarid: 2

mDsrWqcyMaTtBK AlVfEdnDwMv Mar 12, 2020
axjeXZfz RmVqOptEcJby Mar 12, 2020