Inimene, abikaasa, ema, president, poliitik, tegija ja tegutseja

Poliitika ja mina

Nagu te teate, siis otsustasin aastat alustada erakonnata. Olen saanud selle eest kiita, olen saanud tagassisidet, et minu lahkumisest on kahju ... Muidugi sain ka Parempoolsetelt mõtteainet ja lootust stiilis - kannata veel natuke, läheb paremaks. Ausalt öeldes olen seda liiga kaua oodanud ja seega jäin siiski oma mõttele kindlaks ehk astusin pärast pikka 18 aastat Isamaast välja.
Piirkonnast, mille liiga ma olen, pole selle aja jooksul minuga ühendust võetud. Seegi on kõnekas. Listidest pole mind eemaldatud ning minagi pole Isamaa liikmeid fb s blokeerinud. Samuti kuulan ma huviga mis poliitikas päriselt sünnib ja mõtlen, et mis on siis nii teistmoodi kui varem, et olen häiritud. Ja jõudsin järeldusele...

Inimene ikka kuulab, vaatab, mõtleb ja vaagib. Otsib sarnasusi ja erisusi. Erakondade mitmekesisuski peaks just erinevaid vaateid poliitika kaudu valitsemisse tooma. Paraku on inimestega ikka nii, et mõned asjad meile meeldivad ja teised mitte. Ka see on normaalne. 

Ma ei armasta või ei vihka ühtki poliitilist jõudu aga... mul on esimest korda valitsuserakondade pärast piinlik. Tõsiselt. Kui mõne eelneva valitsemiserakondade kombinatsiooni osas  kirusin mõnd käiku või mõne inimese tegevust, siis üldiselt ühe ja sama reha otsa siiski 100 korda ei astutud või kui emotsionaalselt üle keedi, siis paluti ka päriselt vabandust. Praegu on aga tõesti nii, et ühelt poolt on piinlik nende ütlemiste ja tegevuste ja teise poole vabandamiste või vaikimiste tõttu. Miks peaks üks koalitsioonilepe olema ülim?

Pealegi, mis valimislubadused ja koalitsioonilepe - hallooooooo, sellest hetkest kui see sündis on maailma peapeal pööratud ja need asjad pole enam olulised. Ma ei kuule eriti palju otsuseid, mis oleksid põhjendatud sellega, et siis läheb inimestel paremaks. Teine samba vabaks laskmine - raha on vaba. Kui see on hind, mille tõttu ei saa nüüd lahti öelda abielureferendumist, siis see raha pole vaba. Kui tervishoiutöötajad palusid riigikogu poolt lahendusi, siis leiti et need kõik on tööandjate ja töötajate vahelised asjad. Samas jagati katuserahasid sellises summas, mis oleks aidanud näiteks tervishoius vajalikke inimesi päris hulga juurde koolitada. Nii kriisi kui ka tulevikku silmas pidades. 

Eestlasi peab rohkem sündima. Nõus aga lapsi ei sünni seetõttu, et aborte on vähem, vaid siis kui inimesed tunnevad, et nad on siin omad, nad on siin oodatud.

Iga inimene on tähtis, iga inimene on oluline. Seega ...Millised on need valikud mis meie inimesi päriselt edasi aitavad? Mis viivad Eestit  edasi nii, et inimesed tahavad siin elada ja siia jääda?  Ja ma ei mõtle neid välismaalasi, kes ülerahvastatud linnadest hea meelega meie rabaveerele kolivad - ka nemad on teretulnud. Ma mõtlen neid inimesi, kes siin täna elavad ja kellel on tänase valitsuse üle piinlik?
Eelmine
Lasen lahti vanast
Järgmine
Olen muutunud murelikuks

Lisa kommentaar

Email again:

Kommentaarid: 10

BpbZLMGl zknZvsBNAY Jan 23, 2021
UNTdvoJRY sXgOBIVC Jan 23, 2021
NKIvOJoacPqh MINobCyEkhvzL Feb 19, 2021
hIixtpgjwv YPcXUezaNJTGtnE Feb 19, 2021
EHXdFTJrvxYusp FhWJGZfBujQxDvyL Mar 04, 2021
VOESZHPMC btEQyzPToeJrxmRL Mar 04, 2021
yLervuJBqDjXlUS xjcIryKAGCkfQl Mar 16, 2021
bqwGpJQFc trQGjZpHM Mar 16, 2021
bXKqTPSCDjNwdM mEbLTaoiy Mar 28, 2021
zFACSmNLfkMc aOUwnsAeGdtEVSTR Mar 28, 2021