Inimene, abikaasa, ema, president, poliitik, tegija ja tegutseja

Olen muutunud murelikuks

Murelikkus tuleb õdede ja hooldustöötajate (üle)tööd vaadates. Näen, kuidas inimesed isegi normkoormuse korral tunnevad väga erinevaid emotsioone. Käega löömise tunne, lootusetus, väsimus, tüdimus, kerge nohu ja köha, vähene magamine, stress, teadmatus ja kõik sellega seonduv annab tunda kõikjal, piisab vaid inimestele otsa vaatamisest. Isegi rääkida pole vaja. ...
Tallinnas töötavatele intensiivravi õdedele helistatakse. Küsitakse ja uuritakse soome keele kohta. Kui saadakse jaatav vastus, siis pakutakse kohe tööd Põhja-Soome. Meie õed ütlevad selle peale EI. Mõne päeva pärast tuleb juba uus kõne - konkreetse pakkumisega. Seekord pigem Kesk-Soome minekuks. Meie õed ütlevad EI. Nädala möödudes helistatakse ja palutakse otse - kas 10 minuti kaugusele sadamast tulete appi ...

Tallinnast kaugemale helistatakse ja küsitakse inglise keele oskuse kohta. Pakutakse koheselt Inglismaale naasmist, vähemalt kahe aastast lepingut, korterit, võimalust tulla kogu perega. Lasteaia koht tagatakse...

Täna ma veel ei tea ühtegi õde, kes oleks vastanud koheselt jaatavalt. Helistajad aga ei väsi. 

Miks minu murekorts süveneb? Võiksin ju loota õdede ja hooldustöötajate aatelisuse peale või mõelda, et kes ikka tahab just praegu seda väikest ja suhteliselt turvalist Eestit maha jätta, kuid kauaks?

Kollektiivlepingu läbirääkimiste algus 2020 aastal venis. Miks? Sest töötajad olid viisakad ja ei hakanud eriolukorra alguses oma palganõudmisi ja töötingimuste parandamise juttu alustama. KÕIK tervishoius mõistsid, et on keeruline ning enda mured tõsteti kõrvale, teiste aitamiseks.

Saabus suvi. Töötajad otsustasid tõstatada kollektiivlepingu teema ning panid omapoolse ettepaneku lauale.

Sealt edasi -kõigepealt natuke koputame südametunnistusele, siis ootame riigieelarve otsuseid, siis täname kõik viisakalt kannatlikkuse eest ja nüüd on taas kiire tööl. Sügis möödus kõike muud tehes, aga mitte mõeldes homsele. Vägisi tuleb kolme põrsakese muinasjutt meelde.

Muidugi võib taas koputada õdede südametunnistusele ja öelda, et paljudel inimestel puudub üldse sissetulek, mitmetel on täiesti perspektiivitu tunne, depressioonid süvenevad, AGA teil on vähemalt kindel töö ja sissetulek. Võiks küll, JUHUL KUI RIIK tegelekski ainult nende teemadega, AGA nii kaua kui tegeletakse kõige muuga ja selleks leitakse nii raha  (katuserahad!) kui ka aega (abielu referendum!), siis EI OLE ÕIGLANE PANNA MEID TAAS OOTAMA.

Täna on talv. Tööandjate poolt ei ole mitte mingeidki ettepanekuid ning seda olukorras, kus KÕIK tööandjad otsivad õdesid ja hooldustöötajaid tööle, sest neid lihtsalt ei ole piisavalt. Riigi poolt pole ühtki sõnumit, kuidas päriselt asju lahendada täna ja mida ette võtta pikemas perspektiivis.  Ainus, mida teeme on arstitudengite kiirkursus, kuidas olla abiõde kriisiolukorras ....

Just täna on vaja konkreetset sõnumit tervishoiutöötajatele nende väärtustamisest päriselt, arusaamist, et töötingimused ja -koormus olid juba enne pandeemiat ebanormaalsed ning töötasu peab saama vastavaks pidevalt suureneva koormuse ja vastutusega! Praeguses olukorras on kuulda ka positiivseid sõnumeid, kuidas hoitakse hinge kinni, et õed ja hooldustöötajad kirjutaksid alla töölepingu muudatustele, millega alustavad tööd covid osakonnas, saades suuremat tunnitasu 12tunnisest valvest 9 tunni eest topelt ja 3 tunni eest nö tavalist töötasu, mis kulub taastumisele. Lubatakse vaimset tuge ja spa lõõgastust, et selle kõigega toime tulla. Vaktsineerimisega alustamine toob korraks lootuse ka eesliinile, kuid kui kauaks?

Isegi siis, kui pandeemia pidurdub, jätkub tervishoius töö täistuuridel. Siis tekib paljude jaoks murdepunkt. Kuid me pole selleks valmis, kuid peaksime just täna sellega tegelema. Tervishoiusüsteemi haavatavus on ohuks meile kõigile.

Me ei taha ju, et õed vastaksid helistajatele JAH sõnumiga?
Eelmine
Poliitika ja mina
Järgmine
Ma ei ole rahul

Lisa kommentaar

Email again: