Minu esimene töövestlus ... väljaspool haridusüsteemi
–
Kirjutasin esmakordselt Europassi CV, motiveeritud avalduse ja essee, lisasin skännitud haridust tõendavad dokumendid, digitasin need kõik ja vajutasin SEND nuppu...
... hea tunne oli. Vastus, et "nõutavad dokumendid on kätte saadud õigeaegselt" tuli ka ruttu. Edasi tükk tühja maad. Siis äkki kutse vestlusele. Esimene väljapakutud aeg ei olnud just parim, sai küsitud uut. See sobis.
Kuna ise olen teinud sadu tööintervjuusi, õppinud intervjuu kunsti nii töövärbamise kui muu asja jaoks ning seega justkui ettekujutus olemas, mida küsitakse või kuidas asi võiks toimida, siis nagu sabinat kah ei tekkinud. Nädalake varem pealegi ise rektori valimiskomisjoni töös osaledes sai teooria ja praktika üle korratud. Seega olin justkui valmis.
Vestluspäeval olin viksilt varem kohal, tuldi vastu, juhatati ühte kabinetti ootama ning pisut pärast kokkulepitud aega kutsuti järgmisesse kabinetti. Kabinetis ei oodanud just päris selline komisjoni koosseis kui eeldasin aga tühja sellest, kuigi tundus kummaline, et potentsiaalne alluv valib ülemust. Esimene küsimus oli aga TÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜTU. Kõlas see (eriti tooni arvestades) umbes nii: meil siin rektorid tavaliselt ei kandideeri, mis siis teil seal rektori ametis siis juhtus? (vastuseks vt eelmist blogipostitust).
Vestluse tippküsimus kuulus aga potentsiaalsele alluvale: kuidas ja millistena te kujutate ette oma tööpäevi? Esimene mõte mis pähe kargas oli, et "tööseadusandlusest tulenevalt 8 tunnistena"..., mida ma muidugi ei maininud. Minu vastus kõlas umbes nii, et "ühelt koosolekult teisele ning koosolekute vahepeal tuleb muudkui otsustada, otsustada, otsustada ning ajaliselt esialgu ilmselt 8 -20ni" ei paistnud küsijat rõõmustavat. Selgusetuks jäi, et kas rõõm jäi tulemata seetõttu et vastasin "õigesti või valesti" :) Tagantjärele peaaegu kahetsen, et ei vastanud nii nagu hilisemalt üks praegune töökaaslane soovitas "Kujutan ette tööaega samuti nagu rektoril, et tulen kella 10ks, kell 14 on juuksur ja kell 15 olen kodus, kuna rektorid ei tee ju niikuinii MITTE MIDAGI". Tegelikult olen veendunud, et rektori amet on tippjuhi amet. Nii nagu näiteks Piret Mürk asus telekommunikatsioonimaailma asemel juhtima lennujaama, nii võib ka rektorist saada juht mõnes teises valdkonnas.
Töövestluse läbiviijatele tahaks küll soovitada oma mõttemaailma laiendamist - õppimine ei tähenda tingimata 4 aastat doktorantuuris!. Mõni õpib kogu elu ja suurt targemaks ei saa, mõnel kulub ka uue asja õppimiseks vaid nädalake. Oluline on inimese valmisolek õppida.
Igal juhul lahkusime sõpradena st et "Meil ei ole siin õppimise koht ja mõelda tuleb makro- mitte mikrotasandil..." Kogemus oli vägev. Põnev on ju midagi enese kohta õppida. Ja pealegi on mu CV nüüd uuendatud:) Kandideerimised kindlasti jätkuvad ..., küll mitte sellele ametikohal
Kuna ise olen teinud sadu tööintervjuusi, õppinud intervjuu kunsti nii töövärbamise kui muu asja jaoks ning seega justkui ettekujutus olemas, mida küsitakse või kuidas asi võiks toimida, siis nagu sabinat kah ei tekkinud. Nädalake varem pealegi ise rektori valimiskomisjoni töös osaledes sai teooria ja praktika üle korratud. Seega olin justkui valmis.
Vestluspäeval olin viksilt varem kohal, tuldi vastu, juhatati ühte kabinetti ootama ning pisut pärast kokkulepitud aega kutsuti järgmisesse kabinetti. Kabinetis ei oodanud just päris selline komisjoni koosseis kui eeldasin aga tühja sellest, kuigi tundus kummaline, et potentsiaalne alluv valib ülemust. Esimene küsimus oli aga TÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜTU. Kõlas see (eriti tooni arvestades) umbes nii: meil siin rektorid tavaliselt ei kandideeri, mis siis teil seal rektori ametis siis juhtus? (vastuseks vt eelmist blogipostitust).
Vestluse tippküsimus kuulus aga potentsiaalsele alluvale: kuidas ja millistena te kujutate ette oma tööpäevi? Esimene mõte mis pähe kargas oli, et "tööseadusandlusest tulenevalt 8 tunnistena"..., mida ma muidugi ei maininud. Minu vastus kõlas umbes nii, et "ühelt koosolekult teisele ning koosolekute vahepeal tuleb muudkui otsustada, otsustada, otsustada ning ajaliselt esialgu ilmselt 8 -20ni" ei paistnud küsijat rõõmustavat. Selgusetuks jäi, et kas rõõm jäi tulemata seetõttu et vastasin "õigesti või valesti" :) Tagantjärele peaaegu kahetsen, et ei vastanud nii nagu hilisemalt üks praegune töökaaslane soovitas "Kujutan ette tööaega samuti nagu rektoril, et tulen kella 10ks, kell 14 on juuksur ja kell 15 olen kodus, kuna rektorid ei tee ju niikuinii MITTE MIDAGI". Tegelikult olen veendunud, et rektori amet on tippjuhi amet. Nii nagu näiteks Piret Mürk asus telekommunikatsioonimaailma asemel juhtima lennujaama, nii võib ka rektorist saada juht mõnes teises valdkonnas.
Töövestluse läbiviijatele tahaks küll soovitada oma mõttemaailma laiendamist - õppimine ei tähenda tingimata 4 aastat doktorantuuris!. Mõni õpib kogu elu ja suurt targemaks ei saa, mõnel kulub ka uue asja õppimiseks vaid nädalake. Oluline on inimese valmisolek õppida.
Igal juhul lahkusime sõpradena st et "Meil ei ole siin õppimise koht ja mõelda tuleb makro- mitte mikrotasandil..." Kogemus oli vägev. Põnev on ju midagi enese kohta õppida. Ja pealegi on mu CV nüüd uuendatud:) Kandideerimised kindlasti jätkuvad ..., küll mitte sellele ametikohal
Lisa kommentaar