Mida me tervihoiusüsteemis päriselt rahastame?
–
Tervishoiu versus meditsiini rahastamine on põletav teema olnud aastaid. Haigekassa on viimasel kümnendil vaid edasi lükanud prognoosi a la x (2026?) aastal saab raha otsa. Ametlikult ja avalikult on justkui kõigile teada, et sellise rahastamissüsteemi juures ei ole võimalik enam kaua jätkusuutlikult majandada.
Kui vaadata meie tervishoiusüsteemi rahastamise sisse, siis me maksame peamiselt meditsiini, mitte tervishoiu (ennetamise ja heade valikute toetamise) eest. Tõsi, me püüame muuta inimeste mõttelaadi ja rääkida tervise tähtsusest. Me korraldame kampaaniaid tervislikust toidust, liikumise ja ennetustegevuse vajalikusest. Me pöörame viimastel aastatel rohkem tähelepanu vaimsele tervisele (sest probleemid on järjest suuremad) - eelarve numbrites, hoiakutes ning süsteemis kajastub see osa aga minimaalsena. Ühtset nn riikliku plaani ikka ei ole - tõsi, on rida ideid - rahvastiku tervise arengukava, upTIS projekt, patsiendiportaali uuendus jne Sotsiaalsüsteemil on ka omad plaanid, aga meil on ikka 2 ministrit, kelle omavahelisest koostööst ei piisa - kui seadusandlus, rahastamist jms ehitada üles ikka vaid paralleelselt. Lisaks on isegi mõned tegevused ja mõõdikud, kuid kuna igaüks toimetab ise ja eraldi, siis me täpselt ei tea kas riigina liigume nende poole või eemaldume eesmärgist...
Meie tervishoiu rahastamine on selgelt arstikeskne - kui pole arsti, siis ei saa ka teenust. Tervishoiuteenuste loetelu on täis arstidega seotud tegevusi, mida rahastatakse iga väiksemagi "vatitupsuni". Inimene, kui tervik, kelle probleemid on kompleksed ei ole täna huviorbiidis. Tervis kõige laiemas tähenduses pole, ausalt ja otse öeldes, üldse mitte kellegi asi.
Tervishoiusüsteemi olemasolu ei tähenda paraku spetsialistidena vaid arstide olemasolu, vaid uuringute teostamiseks on vaja näiteks bioanalüütikuid ja radioloogiatehnikuid, operatsioonideks on vaja nii operatsiooni- kui ka anesteesiaõdesid, tervise hoidmiseks või krooniliste haigete elustiili muutmiseks on vaja õdede tuge. Kui vaatame meie tervishoiu kulutusi tervikuna, siis peamine kulu läheb meditsiini ning väga väikene osa tervise edendamiseks. (Sõel)Uuringud a la ega sul haigus pole... on vaid imeväike osa tervise hoidmisest. Elustiil, kehakaalu normis hoidmine, piisav füüsiline koormus, võimalikult mõistlikud toiduvalikud, vaimne tervis, ennast kahjustava käitumise teadvustamine, selle vähendamine või üldse vältimine - see kõik peaks olema ka rahastamises sama oluline kui meditsiini!
Me ei saa rahastamissüsteemi lõputult lappida. Me peame tunnistama, et tänane süsteem on oma aja lihtsalt ära elanud. Tervishoiuasutuste rahastamine peab sõltuma koostööst patsiendi heaks. Esmatasandi ja eriarstiabi rollid peavad olema selged, läbipaistvad, kokkulepitud ja teada kõigile sh inimestele! Inimene on tervik ja terviklik peab olema ka tema teekond, siis kui ta vajab abi. Olgu selleks abivajaduseks siis tervel inimesel toetuse ja toe saamine või haigel diagnoosi ja ravi saamine või siis patsiendil sotsiaalsüsteemist abistaja leidmine.
Tervishoiu- ja sotsiaalsüsteem on üks! Nii peaks olema ühtne ka rahastamine - inimese isikliku terviseplaani toel.
Meie tervishoiu rahastamine on selgelt arstikeskne - kui pole arsti, siis ei saa ka teenust. Tervishoiuteenuste loetelu on täis arstidega seotud tegevusi, mida rahastatakse iga väiksemagi "vatitupsuni". Inimene, kui tervik, kelle probleemid on kompleksed ei ole täna huviorbiidis. Tervis kõige laiemas tähenduses pole, ausalt ja otse öeldes, üldse mitte kellegi asi.
Tervishoiusüsteemi olemasolu ei tähenda paraku spetsialistidena vaid arstide olemasolu, vaid uuringute teostamiseks on vaja näiteks bioanalüütikuid ja radioloogiatehnikuid, operatsioonideks on vaja nii operatsiooni- kui ka anesteesiaõdesid, tervise hoidmiseks või krooniliste haigete elustiili muutmiseks on vaja õdede tuge. Kui vaatame meie tervishoiu kulutusi tervikuna, siis peamine kulu läheb meditsiini ning väga väikene osa tervise edendamiseks. (Sõel)Uuringud a la ega sul haigus pole... on vaid imeväike osa tervise hoidmisest. Elustiil, kehakaalu normis hoidmine, piisav füüsiline koormus, võimalikult mõistlikud toiduvalikud, vaimne tervis, ennast kahjustava käitumise teadvustamine, selle vähendamine või üldse vältimine - see kõik peaks olema ka rahastamises sama oluline kui meditsiini!
Me ei saa rahastamissüsteemi lõputult lappida. Me peame tunnistama, et tänane süsteem on oma aja lihtsalt ära elanud. Tervishoiuasutuste rahastamine peab sõltuma koostööst patsiendi heaks. Esmatasandi ja eriarstiabi rollid peavad olema selged, läbipaistvad, kokkulepitud ja teada kõigile sh inimestele! Inimene on tervik ja terviklik peab olema ka tema teekond, siis kui ta vajab abi. Olgu selleks abivajaduseks siis tervel inimesel toetuse ja toe saamine või haigel diagnoosi ja ravi saamine või siis patsiendil sotsiaalsüsteemist abistaja leidmine.
Tervishoiu- ja sotsiaalsüsteem on üks! Nii peaks olema ühtne ka rahastamine - inimese isikliku terviseplaani toel.
Lisa kommentaar