Elust kahe uue kopsuga ehk 3,5 aastat  peale siirdamist

Regulaarne vajadus võtta ravimeid. Sellega harjub selliselt, et vahel panen hajameelselt telefoni märguande kinni ja ravimit ei võtagi. Õnneks tuleb pisukese aja pärast see siiski meelde. Vähemalt praeguseni… Samuti pean kontrollima regulaarselt  veresuhkru näitu. See on muutunud küll normaalsemaks aga reageerib endiselt stressile. Ja seega on vaja nii kontrollida kui ka vajadusel söögi kõrvale kiiret insuliini manustada.

Ma pean hoidma oma kehakaalu nn paigal. Ma pean trenni tegema ja liigutama ennast regulaarselt, Tõsi neid kahte asja peaks tegema kõik inimesed ;)  

Lisaks pean jälgima, et jooksin vett päevas vähemalt 1,5 -2 liitrit, muidu ei jookse ravimid kehast selliselt läbi nagu peaks. Mõnede ravimite kontsentratsioonid peavad olema paigas stabiilselt ja seega on see tegelikult äärmiselt oluline. Ma pean sööma iga päeva magneesiumi ja kaltsiumi, sest kõik ravimid viivad neid organismist välja suurel hulgal. Seega väldin osteoporoosi ja krampe ;) Kui trenni teen rohkem siis pean ka magneesiumi veel rohkem tarbima, et vältida öiseid säärelihaste krampe. Ja rullmassaaž ei aita - see tekitab mulle vaid hulle sinikaid.  Kaltsiumi ja magneesiumi kogus tekitab hambakivi isegi siis kui iga päev oma hambavahesid niiditan…

Nahk on nii õrn, et paberiga sisselõikamine on minu jaoks tavaline ja valulik ;)
Seega pean valima mida kannan ning millega end pesen ja kreemitan. Sööma pean ikka sobivalt ravimite võtmisega ning nii et maomahl kurgus ei oleks ;) 

Kõige olulisem, et pean valima kellega kohtun, kus ja millal ilma maskita  käin. Üldiselt jaotub mu aasta kaheks - maist septembri lõpuni olen eriti liikuv ja maske ei kuluta. Oktoobrist aprilli lõpuni valin kohtumisi ja enamuses kohtades kohtute te minuga maskis. 3,5 aasta jooksul olen saanud korra väikese viiruse koos nohu, köha ja palavikuga, muidu on viirused minust kaarega mööda käinud. Kusjuures - ffp2 mask on mind mitmel korral päästnud. Kohtumiste järel on inimesed järgmisel päeval teada andnud positiivsest testist, kuid mina olen jäänud negatiivseks.

Muidugi tahaks ma teid rohkem kallistada ja rohkem inimesi kohata, kuid paraku pole see alati võimalik. Aitäh neile, kes on suutnud kõige selle juures meie sõbraks edasi jääda. 

Elu on lill. Võtke aega selle nautimiseks. Imelist kevadet Teile kõigile!