Keeldude ühiskond?
–
Kuidas on äkki nii, et kõik peaks justkui ära keelama? Keelame sotsiaalmeedia, keelame tõukerattad, keelame suhkru jne
Meil on keelatud ka liikluses autoga kiirust ületada, kuid ikkagi kiirust ületatakse. Miks me siis arvame, et kui sotsiaalmeedia või tõukerattad ära keelata, siis laheneb kõik? Kiivreid ei keela keegi kanda, kuid ometi ei ole need eriti populaarsed. Suhtumine on meil ju ikka selline, et “käin korraks kodulähedal poes ja ei juhtu midagi”.
Mäletan kui kuulsin ühe noore juttu katsest auto kiirusest kätte saada maksimum. Auto oli vana aga äge. Saan täiesti aru soovist katsetada, kuid kui küsisin, et mis siis oleks saanud kui auto poleks vastu pidanud? Kui näiteks ratas oleks alt ära jooksnud või lihtsalt rehv lõhkenud? Inimene mõtles ja ütles, et “ei mõelnud selliste asjade peale, kuid tõesti võiks siis õnnetus juhtuda.” Pealegi - sa võid ju enda peale kindel olla, kuid teised liiklejad võivad niisamuti ootamatult käituda.
Mina olen kukkunud ratta seljast seetõttu, et tee oli märg. Õnnelik õnnetus kui tagantjärele mõelda. Oluline on, et ma ei kujutanud mitte kunagi ette, et midagi sellist võiks minuga juhtuda. Oskan ju sõita ja olen ettevaatlik. Aga ikkagi juhtus. Siiani ei taha ma ratast välja võtta kui on vihma sadanud. Kiiver seisab küll kodus koridoris ja tuletab end meelde, kui rattaga sõitmise soov tekib.
Lastele olen alati nö “kiivrid pähe surunud”, ei ole need kunagi olnud populaarsed. Poja kogemus ja veendunud kiivriusk tekkisid alles pärast seda kui üks kiiver sai kukkumise tagajärjel puruks. Praeguseks, täiskasvanuna, panevad nad alati vabatahtlikult kiivrid pähe. Olen 100% nõus, et isiklike tõuksidega tuleks kanda kiivrit. Olen 100% veendunud, et seda ei kindlusta ükski seadus vaid ikka lapsevanemad ehk täiskasvanute enda valmisolek ja ohutunnetus. Kindlasti aitab kaasa lapsevanema eeskuju. Kui paned endale kiivri pähe, siis teeb seda ka laps. Eriti kui jälgid ise reegleid lapse kasvades kogu aeg.
Laenutatavad jalgrattad tänavatelt on vajalikud edasiliikumiseks pisut kiiremini kui sa seda teeksid jala. Kui keskmine rahulik kõndija võiks suuta tunnis käia 4-5 kilomeetrit, no arvestame et 3 km kindlasti, siis võiks elektritõuksid sõita maksimaalselt 10-15 km tunnis. Teoreetiliselt pole mingit vajadust nendega sõita 20-25 või üliohtlikku 30-50 km tunnikiirusega. Kui inimene ostab endale ise või siis oma lapsele jalgratta, tõuksi või isegi auto, siis ei ole kuidagi riigil võimalik kindlustada kuidas seda kasutatakse. Ükski keeld siin ei aita. Kaine mõistus, selgitustöö, reeglid ja piirid mis kodus paika pannakse toimivad paremini.
Mäletan lastega vaidlusi teismelise east. Ikka toodi näiteks “aga Mardi ema ei keela” või “seal peres küll on”, isegi koolist kehva hinnet põhjendati pigem “teistel läks veelgi halvemini”. Ütlesin alati: “mind ei huvita teised lapsed, sina oled minu laps ja elad meie ühises kodus, kus kehtivad meie reeglid”. Toriseti mis toriseti aga kuulati. Muidugi pole mul illusioone ja olen kindel, et reegleid rikuti kodust väljas ikka - kõik see käib suureks kasvamise juurde, kuid keskmisest vähem kindlasti. Lapsevanema järjepidevus ja - kindlus on olulised, lapse kasvamisel piiride kehtestaja on lapsevanem, mitte seadus.
Jah, reeglid võib kehtestada. Jah, trahve võib teha. Praktikas aga me ju näeme, et on neid kellele need mõjuvad ja neid kellele mitte.
Lapsevanematele, kellel on raske laste “nuiamisele” vastu panna või kes ei suuda teismeliste “mossitamist” taluda - soovitan soojalt minna mõnele enesetäiendusele, kus õpetatakse lapsevanemaks olemist. Laste kaitsmine on esimesena lapsevanema töö, lapsele turvalise keskkonna loomine ühiskonnas on riigi ja lapsevanema ühine tegevus. Keeldudega me kaugele ei jõua.
Mäletan kui kuulsin ühe noore juttu katsest auto kiirusest kätte saada maksimum. Auto oli vana aga äge. Saan täiesti aru soovist katsetada, kuid kui küsisin, et mis siis oleks saanud kui auto poleks vastu pidanud? Kui näiteks ratas oleks alt ära jooksnud või lihtsalt rehv lõhkenud? Inimene mõtles ja ütles, et “ei mõelnud selliste asjade peale, kuid tõesti võiks siis õnnetus juhtuda.” Pealegi - sa võid ju enda peale kindel olla, kuid teised liiklejad võivad niisamuti ootamatult käituda.
Mina olen kukkunud ratta seljast seetõttu, et tee oli märg. Õnnelik õnnetus kui tagantjärele mõelda. Oluline on, et ma ei kujutanud mitte kunagi ette, et midagi sellist võiks minuga juhtuda. Oskan ju sõita ja olen ettevaatlik. Aga ikkagi juhtus. Siiani ei taha ma ratast välja võtta kui on vihma sadanud. Kiiver seisab küll kodus koridoris ja tuletab end meelde, kui rattaga sõitmise soov tekib.
Lastele olen alati nö “kiivrid pähe surunud”, ei ole need kunagi olnud populaarsed. Poja kogemus ja veendunud kiivriusk tekkisid alles pärast seda kui üks kiiver sai kukkumise tagajärjel puruks. Praeguseks, täiskasvanuna, panevad nad alati vabatahtlikult kiivrid pähe. Olen 100% nõus, et isiklike tõuksidega tuleks kanda kiivrit. Olen 100% veendunud, et seda ei kindlusta ükski seadus vaid ikka lapsevanemad ehk täiskasvanute enda valmisolek ja ohutunnetus. Kindlasti aitab kaasa lapsevanema eeskuju. Kui paned endale kiivri pähe, siis teeb seda ka laps. Eriti kui jälgid ise reegleid lapse kasvades kogu aeg.
Laenutatavad jalgrattad tänavatelt on vajalikud edasiliikumiseks pisut kiiremini kui sa seda teeksid jala. Kui keskmine rahulik kõndija võiks suuta tunnis käia 4-5 kilomeetrit, no arvestame et 3 km kindlasti, siis võiks elektritõuksid sõita maksimaalselt 10-15 km tunnis. Teoreetiliselt pole mingit vajadust nendega sõita 20-25 või üliohtlikku 30-50 km tunnikiirusega. Kui inimene ostab endale ise või siis oma lapsele jalgratta, tõuksi või isegi auto, siis ei ole kuidagi riigil võimalik kindlustada kuidas seda kasutatakse. Ükski keeld siin ei aita. Kaine mõistus, selgitustöö, reeglid ja piirid mis kodus paika pannakse toimivad paremini.
Mäletan lastega vaidlusi teismelise east. Ikka toodi näiteks “aga Mardi ema ei keela” või “seal peres küll on”, isegi koolist kehva hinnet põhjendati pigem “teistel läks veelgi halvemini”. Ütlesin alati: “mind ei huvita teised lapsed, sina oled minu laps ja elad meie ühises kodus, kus kehtivad meie reeglid”. Toriseti mis toriseti aga kuulati. Muidugi pole mul illusioone ja olen kindel, et reegleid rikuti kodust väljas ikka - kõik see käib suureks kasvamise juurde, kuid keskmisest vähem kindlasti. Lapsevanema järjepidevus ja - kindlus on olulised, lapse kasvamisel piiride kehtestaja on lapsevanem, mitte seadus.
Jah, reeglid võib kehtestada. Jah, trahve võib teha. Praktikas aga me ju näeme, et on neid kellele need mõjuvad ja neid kellele mitte.
Lapsevanematele, kellel on raske laste “nuiamisele” vastu panna või kes ei suuda teismeliste “mossitamist” taluda - soovitan soojalt minna mõnele enesetäiendusele, kus õpetatakse lapsevanemaks olemist. Laste kaitsmine on esimesena lapsevanema töö, lapsele turvalise keskkonna loomine ühiskonnas on riigi ja lapsevanema ühine tegevus. Keeldudega me kaugele ei jõua.
Lisa kommentaar