Kas Eestis on liiga palju haiglaid?
–
Eestis on haiglaid parasjagu, kuid paljudes haiglates on liig palju teenuseid. Tundub jabur mõte, sest meil on järjekorrad? Kuid miks ma siis ikkagi nii arvan või kas me sellele PÄRIS ÕIGET vastust teame kui palju meil Eesti haiglaid on vaja?
Täna keskendun haiglateenustele.
Täna keskendun haiglateenustele.
Kuidas aru saada, et me pakume liiga paljudes haiglates liige palju teenuseid? 1. Meil ei ole aga juba väga ammu piisavalt tervishoiutöötajaid ehk mitmed väiksemad haiglad toimetavad ajutiste töötajatega, kellel on päriselt rahaliselt kasulik mõnes teises haiglas valveid teha.
2. Päris palju räägitakse sellest, et konkurents tervishoius on hea asi. Meil on konkurents tervishoius toimunud väga pikalt. Mida head on see meie tervishoidu siis toonud (peale erameditsiini)?
Haiglad on kogu selle perioodi “võidurelvastunud”. Mida rohkem teenuseid ja mida rohkem tehnikat, millega teha uuringuid, seda rohkem raha tervisekassalt. Sellise "lahendusega" kaasneb ühe ja sama teki kiskumine kogu aeg kellegi poolt kellegi pealt ära. Täna ei käi konkurents mitte ainult rohkematele teenustele, vaid eelkõige meie kasinale tervishoiupersonalile. Riik on reguleerinud paarkümmend aastat tagasi milliseid teenuseid peab osutama erinevates haiglates, haiglaliikide järgi. Samas teavad kõik, et need loetlelud on ammu aegunud, tervisekassa aga peab ka rahastamisel nendest lähtuma.
Me kõik tahame, et tark arst võtaks vastu meie koduukse kõrval. Täna tuleb Eestis aga kõva häälega välja öelda: see ei ole võimalik. Perspektiivis on meil kõigile siiski küsimus kui kaugele tervishoid päriselt meie kodust jääb - kas tuleb minna teise linna? Või mis üldse jääb igasse kodakohta alles?
1. Täna tuleb mõelda ja selgelt välja öelda: mis on miinimum teenus, mida peab igas haiglas, seega igas maakonnas, pakkuma?
2. Täna tuleb otsustada: kas regionaal, kesk - ja üldhaigla on üldse enam õige jaotus?
3. Täna tuleb mõelda: mitme kilomeetri kaugusel peaks olema nn kõrgema etapi teenused, et lõpetada kahjustav konkurents ehk teki üksteiselt kiskumine.
Tänane olukorda ei tee patsiendi olukorda paremaks. Kuigi vahel võib tunduda, et rohkem teenuseid = parem tervishoid. Kvaliteetne teenus, õigel ajal teenus, tugi patsiendile on need, milles me täna puudust tunneme. Me ei analüüsi pidevalt kui suurt mõju (täpsemalt: kahju) iga töölt eemal oldud päev meie majandusele omab. VB peaks otsustel lähtum ka sellest?
Analüüse on kirjutatud tervishoiust ja selle rahastamisest, kvaliteedist ja personalipuudusest päris palju. Otsuseid on aga kahjuks eriti ei tehta. Miks? Eelkõige seetõttu,et sõnad "kaotame", "vähendame", "muudame" põhjustavad tervishoius ning elanikkonnas paanikat.
AGA
ÄKKI SIISKI PIISAKS Eestile kahest haiglas, millede kliinikuteks on kõik täna olemasolevad haiglad? Riik peab kehtestama miinimumtaseme, mida pakutakse igas olemasolevas haiglas ning kahe suurhaigla kohustused. Kõik muu, mis jääb miinimumi ja maksimumi vahele, võikski olla suurhaiglate otsustada KUIDAS neid lahendada sh kas ja mida kohapeal miinimumile lisaks pakkuda ja mis puhkudel pigem patsienti edasi tagasi sõidutada. Täna me ju sõidutame tervishoiutöötajaid sh massiliselt ehk sõidavad igapäevased bussid AGA äkki oleks mõistlik, et sõidavad hoopis patsiendid?
Tänane tütarhaiglate süsteem on SISU poolest aeg luubis arenenud ning sedagi täiesti erinevatel põhimõtetel Lõunas ja Põhjas. Siiski on keskendunud tegevus täna pigem tehnilistele lahendustele sh IT võimekuse tõstmisele. Lõuna Eestis toimib ülihea üleostmistaktika, mis on eelkõige soodus üksikutele tervishoiutöötajatele, kelle töötasu konkurentsivõime seetõttu tõuseb. Isegi mitmetele haiglatele pole tänane süsteem enam mõistlik.
Kaua me hoiame pead tiiva all?
1. Meil ei ole piisavalt tervishoiutöötajaid ega finantse, et kõikides haiglates kõiki teenuseid pakkuda.
2. Meil on järjest suurenev nõudlus, mida tuleb juhtida.
3. Meil on tervishoiusüsteem haiglate poole kaldu, mis ei võimalda mitte kunagi, suuremat nõudlust kuidagi ohjata.
Muutused ja muudatuse on võimalikud vaid siis, kui teha neid mastaapselt, tervikuna üle tervishoiusüsteemi. Sealhulgas koos kiirabi ja perearstiabi, sotsiaalabi ja KOVidega. Tervishoiusüsteem on tervik, seda ei saa tükeldada erinevate osadena, rahastada teenuste hulga järgi ning lubada asju, mida me tegelikult ei saa endale lubada.
Inimese enese vastutusest, teadlikkusest ja käitumisest ma täna veel ei räägi. Ka see vajab selgelt teadvustamise, selgeid sõnumeid ja inimestel endal, oma tervise eest vastutuse võtmise mõjutamist. Uskumatult palju saab iga inimene oma tervise eest hoolt kandmisel ära teha ning seda tuleb jõuliselt teadvustada sh lapse-ea sekkumisi üleriigiliselt selliselt planeerida, et inimesed saaksid kauem terved püsida.
Teeme ometi päris otsused tervishoius ära!
2. Päris palju räägitakse sellest, et konkurents tervishoius on hea asi. Meil on konkurents tervishoius toimunud väga pikalt. Mida head on see meie tervishoidu siis toonud (peale erameditsiini)?
Haiglad on kogu selle perioodi “võidurelvastunud”. Mida rohkem teenuseid ja mida rohkem tehnikat, millega teha uuringuid, seda rohkem raha tervisekassalt. Sellise "lahendusega" kaasneb ühe ja sama teki kiskumine kogu aeg kellegi poolt kellegi pealt ära. Täna ei käi konkurents mitte ainult rohkematele teenustele, vaid eelkõige meie kasinale tervishoiupersonalile. Riik on reguleerinud paarkümmend aastat tagasi milliseid teenuseid peab osutama erinevates haiglates, haiglaliikide järgi. Samas teavad kõik, et need loetlelud on ammu aegunud, tervisekassa aga peab ka rahastamisel nendest lähtuma.
Me kõik tahame, et tark arst võtaks vastu meie koduukse kõrval. Täna tuleb Eestis aga kõva häälega välja öelda: see ei ole võimalik. Perspektiivis on meil kõigile siiski küsimus kui kaugele tervishoid päriselt meie kodust jääb - kas tuleb minna teise linna? Või mis üldse jääb igasse kodakohta alles?
1. Täna tuleb mõelda ja selgelt välja öelda: mis on miinimum teenus, mida peab igas haiglas, seega igas maakonnas, pakkuma?
2. Täna tuleb otsustada: kas regionaal, kesk - ja üldhaigla on üldse enam õige jaotus?
3. Täna tuleb mõelda: mitme kilomeetri kaugusel peaks olema nn kõrgema etapi teenused, et lõpetada kahjustav konkurents ehk teki üksteiselt kiskumine.
Tänane olukorda ei tee patsiendi olukorda paremaks. Kuigi vahel võib tunduda, et rohkem teenuseid = parem tervishoid. Kvaliteetne teenus, õigel ajal teenus, tugi patsiendile on need, milles me täna puudust tunneme. Me ei analüüsi pidevalt kui suurt mõju (täpsemalt: kahju) iga töölt eemal oldud päev meie majandusele omab. VB peaks otsustel lähtum ka sellest?
Analüüse on kirjutatud tervishoiust ja selle rahastamisest, kvaliteedist ja personalipuudusest päris palju. Otsuseid on aga kahjuks eriti ei tehta. Miks? Eelkõige seetõttu,et sõnad "kaotame", "vähendame", "muudame" põhjustavad tervishoius ning elanikkonnas paanikat.
AGA
ÄKKI SIISKI PIISAKS Eestile kahest haiglas, millede kliinikuteks on kõik täna olemasolevad haiglad? Riik peab kehtestama miinimumtaseme, mida pakutakse igas olemasolevas haiglas ning kahe suurhaigla kohustused. Kõik muu, mis jääb miinimumi ja maksimumi vahele, võikski olla suurhaiglate otsustada KUIDAS neid lahendada sh kas ja mida kohapeal miinimumile lisaks pakkuda ja mis puhkudel pigem patsienti edasi tagasi sõidutada. Täna me ju sõidutame tervishoiutöötajaid sh massiliselt ehk sõidavad igapäevased bussid AGA äkki oleks mõistlik, et sõidavad hoopis patsiendid?
Tänane tütarhaiglate süsteem on SISU poolest aeg luubis arenenud ning sedagi täiesti erinevatel põhimõtetel Lõunas ja Põhjas. Siiski on keskendunud tegevus täna pigem tehnilistele lahendustele sh IT võimekuse tõstmisele. Lõuna Eestis toimib ülihea üleostmistaktika, mis on eelkõige soodus üksikutele tervishoiutöötajatele, kelle töötasu konkurentsivõime seetõttu tõuseb. Isegi mitmetele haiglatele pole tänane süsteem enam mõistlik.
Kaua me hoiame pead tiiva all?
1. Meil ei ole piisavalt tervishoiutöötajaid ega finantse, et kõikides haiglates kõiki teenuseid pakkuda.
2. Meil on järjest suurenev nõudlus, mida tuleb juhtida.
3. Meil on tervishoiusüsteem haiglate poole kaldu, mis ei võimalda mitte kunagi, suuremat nõudlust kuidagi ohjata.
Muutused ja muudatuse on võimalikud vaid siis, kui teha neid mastaapselt, tervikuna üle tervishoiusüsteemi. Sealhulgas koos kiirabi ja perearstiabi, sotsiaalabi ja KOVidega. Tervishoiusüsteem on tervik, seda ei saa tükeldada erinevate osadena, rahastada teenuste hulga järgi ning lubada asju, mida me tegelikult ei saa endale lubada.
Inimese enese vastutusest, teadlikkusest ja käitumisest ma täna veel ei räägi. Ka see vajab selgelt teadvustamise, selgeid sõnumeid ja inimestel endal, oma tervise eest vastutuse võtmise mõjutamist. Uskumatult palju saab iga inimene oma tervise eest hoolt kandmisel ära teha ning seda tuleb jõuliselt teadvustada sh lapse-ea sekkumisi üleriigiliselt selliselt planeerida, et inimesed saaksid kauem terved püsida.
Teeme ometi päris otsused tervishoius ära!
Lisa kommentaar