Inimeseks olemisest
–
Vaatasime Jupiterist sarja Victoria. Suhted, võim, poliitika, demokraatia ning muidugi päris elu nii nagu ajaloolased on seda ette kujutanud ning filmitegijad näinud oma kujutlustes... ilus aga ka selliste rõhuasetustega, et sunnib küsima - kas peaks selle kohustuslikuks tegema tänasele riigikogule? Riigimehelikkuse õppetunni võiks sealt saada küll.
Täna tunduvad paljud asjad lihtsalt jaburad. Naljatlemine kohtades, kus see on kohatu. Raha jagamine sinna kus see pole põhjendatud. Rahvahääletuse korraldamine seal kus see midagi ei anna.
Tänase postituse kirjutan ma iseenda ja ainult iseenda eest! Lihtsalt inimesena.
Ma eelistaksin elada ideaalses maailmas, sellises kus mehed ja naised moodustavad harmoonilise perekonna, luues imelise lapsepõlve paljudele lastele. Keegi nendest lastest ei tunneks nälga, hirmu, õudust, vägivalda. Areneksid nii nagu nende anded lubavad, omades selleks kõiki võimalusi. Kahjuks me sellises maailmas ei ela. Kõik harmoonilised pered ei saa lapsi, isegi kui nad tahaksid. Kõik pered lastega pole vabad eelnimetatud hädadest. Elame 21 sajandil, kus kõik peavad saama olla vabad, aga pole.
Vabadus mõelda või uskuda sellesse mida tahame tähendab ka seda, et me ei suru oma arvamust teistele peale. Kui tahad uskuda maskide mõttetust, siis palun usu - omaette, seda kuulutamata. Samuti võib uskuda imedesse või erinevatesse jumalatesse. Lase teistele uskuda sellesse millesse nemad usuvad.
Areng kulgeb spiraali mööda. Ikka tagasi millegi vana juurde kuid uuel viisil, uusi võimalusi kasutades, teadust arendades ja seega nii mõndagi eelnevalt müstilist teaduslikult põhjendades.
Maad tabavastest erinevates katastroofidest on palju filme tehtud. Kõikvõimalike hävingut järel võime arengus ka sajandeid tagasi langeda. Täna aga pole ühtki sellist katastroofi veel toimunud. Miks siis ometi minna ajas tagasi?
Kaks mees või kaks naist võivad pakkuda lastele sama head kodu kui ema ja isa. Ja nad on perekond. Kõik kes pakuvad lapsele eluks vajalikku, armastust ja turvatunnet on pere - sõltumata nende soost. Abiellutakse ja võetakse üks perekonnanimi, ikkagi pigem armastusest, näidates kindlust otsuses nii teistele ja kinnitades pühendumist teineteisele. Me kõik peaksime seda toetama, kui tekivad armastavad kodud.
Niisamuti on elu toetamisega. Abordi kui valiku üle on nii palju arutatud, et selle uuesti Eesti päevakorda toomisega oleme langenud arenguspiraalil sajand tagasi! Vähe sellest, me räägime asjast, mis on nii Eesti seaduste kui rahvusvahelise õigusega paika pandud. Riigi rahadest sellise teema rahastamist tähendab et riik ise seab kahtluse alla enda seadustatu ja heaks kiidetu? Pühakirja ülimaks pidades peaksime palju rohkem tegelema laste heaoluga, kes on juba olemas!!! Meil ei peaks olema pere ja lastekodusid, vägivalla all kannatavaid lapsi ja nälga - puudust kannatavaid lapsi ja peresid.
Täna oleks katuserahades suurim kasu suunates need toidupanka, kuna riik ei suuda tagada turvatunnet 21. Sajandil!, et lastel ja peredel oleks kõht täis!
Lisa kommentaar
Kommentaarid: 1