Puhkus Eestis
–
Nagu ikka, olime suve alguseks puhkuseraha kogunud. Seega istusime arvuti ette ja hakkasime reisiplaane tegema. Alustuseks sai läbi lapatud kõik reisibüroode pakkumised ja seejärel lennupiletite hinnad. Mõeldud ja kalkuleeritud nii ja naamoodi. Kaalusime Nizzat ja vaatasime Türgit - mõlemad kohad veel puhkuseks kasutamata. Miskipärast aga juhtus ikka nii, et kui hakkasime reisibüroo lehelt tellimust tegema, siis jooksis arvuti kinni või pank ei tahtnud tehingut lõpule viia või lihtsalt netileheküljel hangus st tunne ei olnud päris õige ...
Igal juhul, kui seda kõike oli juba korduvalt proovitud, otsustasime stiilis "ilmselt tahab universum meile midagi öelda", et seekord puhkame me Eestis. Nagu kiuste on pärast seda otsust tulnud tõdeda, et meie valik selleks suveks oli hea. Tänud universumile hoiatuste eest!
Oleme sellel aastal käinud ringi nii lastega kui ka sõpradega ja kahekesi. Oleme saanud hingekosutust, leidnud uusi paiku, elustanud vanu mälestusi, nautinud ilma, värsket õhku, Eesti ilu ning inimeste avatust. Kui sul on aega kuulata ja märgata, siis on elu teistsugune. Ja inimesed lahked, naeratavad ning parajalt uudishimulikud, ka siin kohapeal.
Laulasmaal avastasime metsas turnides Treppoja, Pärnus käisime esimest korda Apollo kinos ning nautisime toiduvalikut kohvikus Jääkuum, Märjamaal populaarses Route66 kõrtsis sõime kanatiibu, Haapsalus ronisime perroonil ja avastasime auruveduriga töötamise põhimõtteid raudtee muuseumis. Loomulikult sai ujutud nii Laulasmaal kui ka Paralepas. Tartus oleme olnud tihedad kinokülastajad, nii sise- kui välikinos (siiani 8 filmi). Baltoscandali parim lavastus nähtud ja tagasiteel öine Saadjärve nauditud. Tartus avastatud Barlova ja nauditud sõpradega paadisõitu Emajõel. Loomulikult ei puudunud mulkide suvest Viljandi Folk. Lisaks andis reis Laitse Graniitvillasse võimaluse Eestimaa teistpidi läbi sõita ning suurepärast näitleja- ja lavastajatööd nautida "kassiga palaval plekk-katusel". Becket oli pisut teisest liinist ning kui peaosatäitjad välja jätta, siis teised olid vist veel puhkuse lainel. Samas sai parkla- ja etendusekoha vahel komistatud Eesti oma Itaalia jäätisekohvikule (Gelato Ladies- Uus 28, Tallinn), mis oli taas üks tore avastus. Lätis - Cesis, Turaida, Sigulda, Riia ja muidugi Jurmala. Elus esmakordselt nii Intsikurmus kui ka näiteks Pürksis;) Ees on veel mitmed kodukohvikute päevad, Arvamus- ja Aparaaditehase festival ning ilmselgelt veel kinokülastusi.
Pessimistid pakuvad, et "püüdsin põgeneda reaalsusest" ning kõik oli jube kulukas. Optimistidel on hea meel, et Eestis on nii palju suurepäraseid võimalusi. Mina ise arvan, et pikamalt ette plaanides, mitmed piletid varasemalt soetades, kinos näiteks kreisit teisipäeva ja päevaseid seansse ja festivalide puhul talvist passide soodustust kasutades, on Eestis siiski odavam puhata kui välismaal. Isegi ööbimiskohtade osas on võimalik leida positiivseid üllatusi.
Igal juhul tegime sellesuvisest puhkusest midagi tavatut - nautides Eesti külainimeste naeratusi, kõlavahäälset TERE, toetades Eesti inimeste tegemisi ehk siis turgutades ka majandust, aeglustasin oma elurütmi... Alguses rahutult närviliselt, mida aeg edasi, seda väiksema ärrituvusega. Korraks lõi augustis taas kohtu tunne, et "kohe-kohe hakkab see trall taas pihta" ( eriti siis kui abikaasa kodukontoris tööle asus) aga tundub, et aeglustumine siiski mõjub. Aeglustunud elurütm või täpsemini "elu väiksem nõue minu ajale, kohale, tegevustele", on tõesti tunne millega tuleb harjuda. Minu jaoks tähendab see eelkõige iseenda vajaduste kuulamist, sest see hääl oli vahepeal liiga vaikseks keeratud ;). See pole "eneseotsimine", sest tean juba üsna hästi, kes ma selline olen. Veel aga ei tea - kas tahan teha (veel) midagi suurt või lihtsalt midagi mõnusat. Aga see teadmine kindlasti tuleb!
Olen viimase kuuga õppinud palju uusi praktilisi asju ja saanud selliseid kogemusi, mida kiire töö kõrvalt pole võimalik kogeda. Ja see kõik on tore.
Järgmises kirjutises jagan Teiega oma kogemusi sellest, kuidas olla haigekassas jätkuvalt kindlustatud ehk töötu.
Oleme sellel aastal käinud ringi nii lastega kui ka sõpradega ja kahekesi. Oleme saanud hingekosutust, leidnud uusi paiku, elustanud vanu mälestusi, nautinud ilma, värsket õhku, Eesti ilu ning inimeste avatust. Kui sul on aega kuulata ja märgata, siis on elu teistsugune. Ja inimesed lahked, naeratavad ning parajalt uudishimulikud, ka siin kohapeal.
Laulasmaal avastasime metsas turnides Treppoja, Pärnus käisime esimest korda Apollo kinos ning nautisime toiduvalikut kohvikus Jääkuum, Märjamaal populaarses Route66 kõrtsis sõime kanatiibu, Haapsalus ronisime perroonil ja avastasime auruveduriga töötamise põhimõtteid raudtee muuseumis. Loomulikult sai ujutud nii Laulasmaal kui ka Paralepas. Tartus oleme olnud tihedad kinokülastajad, nii sise- kui välikinos (siiani 8 filmi). Baltoscandali parim lavastus nähtud ja tagasiteel öine Saadjärve nauditud. Tartus avastatud Barlova ja nauditud sõpradega paadisõitu Emajõel. Loomulikult ei puudunud mulkide suvest Viljandi Folk. Lisaks andis reis Laitse Graniitvillasse võimaluse Eestimaa teistpidi läbi sõita ning suurepärast näitleja- ja lavastajatööd nautida "kassiga palaval plekk-katusel". Becket oli pisut teisest liinist ning kui peaosatäitjad välja jätta, siis teised olid vist veel puhkuse lainel. Samas sai parkla- ja etendusekoha vahel komistatud Eesti oma Itaalia jäätisekohvikule (Gelato Ladies- Uus 28, Tallinn), mis oli taas üks tore avastus. Lätis - Cesis, Turaida, Sigulda, Riia ja muidugi Jurmala. Elus esmakordselt nii Intsikurmus kui ka näiteks Pürksis;) Ees on veel mitmed kodukohvikute päevad, Arvamus- ja Aparaaditehase festival ning ilmselgelt veel kinokülastusi.
Pessimistid pakuvad, et "püüdsin põgeneda reaalsusest" ning kõik oli jube kulukas. Optimistidel on hea meel, et Eestis on nii palju suurepäraseid võimalusi. Mina ise arvan, et pikamalt ette plaanides, mitmed piletid varasemalt soetades, kinos näiteks kreisit teisipäeva ja päevaseid seansse ja festivalide puhul talvist passide soodustust kasutades, on Eestis siiski odavam puhata kui välismaal. Isegi ööbimiskohtade osas on võimalik leida positiivseid üllatusi.
Igal juhul tegime sellesuvisest puhkusest midagi tavatut - nautides Eesti külainimeste naeratusi, kõlavahäälset TERE, toetades Eesti inimeste tegemisi ehk siis turgutades ka majandust, aeglustasin oma elurütmi... Alguses rahutult närviliselt, mida aeg edasi, seda väiksema ärrituvusega. Korraks lõi augustis taas kohtu tunne, et "kohe-kohe hakkab see trall taas pihta" ( eriti siis kui abikaasa kodukontoris tööle asus) aga tundub, et aeglustumine siiski mõjub. Aeglustunud elurütm või täpsemini "elu väiksem nõue minu ajale, kohale, tegevustele", on tõesti tunne millega tuleb harjuda. Minu jaoks tähendab see eelkõige iseenda vajaduste kuulamist, sest see hääl oli vahepeal liiga vaikseks keeratud ;). See pole "eneseotsimine", sest tean juba üsna hästi, kes ma selline olen. Veel aga ei tea - kas tahan teha (veel) midagi suurt või lihtsalt midagi mõnusat. Aga see teadmine kindlasti tuleb!
Olen viimase kuuga õppinud palju uusi praktilisi asju ja saanud selliseid kogemusi, mida kiire töö kõrvalt pole võimalik kogeda. Ja see kõik on tore.
Järgmises kirjutises jagan Teiega oma kogemusi sellest, kuidas olla haigekassas jätkuvalt kindlustatud ehk töötu.
Lisa kommentaar