Patsiendi inimväärikus
–
Olen nüüdseks oma elust käinud nii palju erinevate arstide juures, viibinud erinevates osakondades, kasutanud nii kiirabi kui ka EMO teenuseid, läbi käinud vist peaaegu kõikvõimalikud uuringud v.a. aju :) - seega oman patsiendina palju kogemusi. Samamoodi jõuab patsientide info minuni sugulaste - tuttavate käest, kes on sattunud erinevatesse tervishoiuasutustesse. Lisaks töised kanalid. Nii mõnigi ühine joon nendes lugudes ja minu kogemuses, mis mind pigem kurvaks teeb ...
Miks? Sest on asju, mis ei nõua erilisi investeeringuid ja aega. Nõuavad tahtmist, mõistmist, töö korraldamist nii, et patsienti koheldakse igas olukorras väärikalt.
Mina olen omandanud oskuse, vaadata paljudest ebameeldivustest mööda. Olen lamanud nii palju kordi "protseduurilaual", et pulss ei hüppa enam lakke. See on pisut ka "käega löömine", sest ei jaksa alati "erutuda" selle peale mida näen, kuulen või kogen ning mis võiks olla teisiti.
Üks lihtne näide - palatist 4 naist ootamas "kergeid" operatsioone. Iga inimese opile viimisele eelneb "ümberriietumine" AGA puudu on sirmid/ eralduskardinad. Mina ei suuda olla haigla riietes, see tekitab minus kohe tunde et olen väga-väga haige, aga ümberriietumine palatis, kus pole kardinaid või uks käib suvaliselt lahti, pole mulle kahjuks enam probleem. Kuigi peaks. Inimesed aga tunnevad end sellises situatsioonis üldiselt silmnähtavalt ebamugavalt. Ja seda ebamugavust vähendada on ju tegelikult lihtne? Kui ise olen olnud eriti kehvas seisus, siis mõni teine tervishoiutöötaja, olles mind vaatama tulnud, on korraldanud ka kardinad :) aga need peaksid lihtsalt kogu aeg olemas olema.
Eriti naljakas on "riideke", mis selga antakse, et voodiga läbi koridoride opile sõita. Ausalt - sama hästi võiks see lihtsalt olemata olla. Ma tõesti ei saa aru miks ei kasutata lihtsalt ühekordset kitlit ka haigete nö katmiseks? Vb kusagil kasutatakse, mina pole seda veel kohanud. Eriti tore on see kui oled pikk tüdruk ja opieelses toas öeldakse - a la wc on palati nurga taga kui on vaja veel minna. Ettevalmistusruum on täis erinevast soost ja erinevas eas inimesi. Kui oleks vaja ja oled selline staažiga nagu mina, siis ilmselt lihtsalt lähed või nõuad miskit normaalset selga aga kui ei ole selline nagu mina?
Mõtlesin ikka jupp aega, et kas üldse sellest kirjutan, aga ... ma olen patsientide poolel. Patsient tuleb abi saama ning kui abi saab, siis on õnnelik ega "nori" justkui pisiasjade üle. Kui üks inimene satub üks kord sellesse situatsiooni, siis ta ehk "elab selle üle"... AGA ta ei peaks sellisesse situatsiooni sattuma. Meie aga peame endale teadvustama - see ei ole normaalne, see ei ole patsiendikeskne! See on midagi, mida isegi 25 aastat tagasi õpetati ja seda “valesti” asja täna näha on uskumatu. Ja seda on lihtne muuta.
Pisiasjad loevad. Patsiendikogemus loeb. Meditsiini edukuse kõrval peab ka tervishoid muutuma terviklikuks. Isegi pisiasjades. Inimväärikuse säilitamine viimase võimaluseni igas tegevuses. Kõik algab meie suhtumisest ja patsientide valmisolekust rääkida, anda tagasisidet ja meie valmidusest ellu viia ka pisikesi muutusi.
Päriselt.
Mõeldes, kui ma ise selle patsiendi asemel oleks, siis kas kõik on okey?
Mina olen omandanud oskuse, vaadata paljudest ebameeldivustest mööda. Olen lamanud nii palju kordi "protseduurilaual", et pulss ei hüppa enam lakke. See on pisut ka "käega löömine", sest ei jaksa alati "erutuda" selle peale mida näen, kuulen või kogen ning mis võiks olla teisiti.
Üks lihtne näide - palatist 4 naist ootamas "kergeid" operatsioone. Iga inimese opile viimisele eelneb "ümberriietumine" AGA puudu on sirmid/ eralduskardinad. Mina ei suuda olla haigla riietes, see tekitab minus kohe tunde et olen väga-väga haige, aga ümberriietumine palatis, kus pole kardinaid või uks käib suvaliselt lahti, pole mulle kahjuks enam probleem. Kuigi peaks. Inimesed aga tunnevad end sellises situatsioonis üldiselt silmnähtavalt ebamugavalt. Ja seda ebamugavust vähendada on ju tegelikult lihtne? Kui ise olen olnud eriti kehvas seisus, siis mõni teine tervishoiutöötaja, olles mind vaatama tulnud, on korraldanud ka kardinad :) aga need peaksid lihtsalt kogu aeg olemas olema.
Eriti naljakas on "riideke", mis selga antakse, et voodiga läbi koridoride opile sõita. Ausalt - sama hästi võiks see lihtsalt olemata olla. Ma tõesti ei saa aru miks ei kasutata lihtsalt ühekordset kitlit ka haigete nö katmiseks? Vb kusagil kasutatakse, mina pole seda veel kohanud. Eriti tore on see kui oled pikk tüdruk ja opieelses toas öeldakse - a la wc on palati nurga taga kui on vaja veel minna. Ettevalmistusruum on täis erinevast soost ja erinevas eas inimesi. Kui oleks vaja ja oled selline staažiga nagu mina, siis ilmselt lihtsalt lähed või nõuad miskit normaalset selga aga kui ei ole selline nagu mina?
Mõtlesin ikka jupp aega, et kas üldse sellest kirjutan, aga ... ma olen patsientide poolel. Patsient tuleb abi saama ning kui abi saab, siis on õnnelik ega "nori" justkui pisiasjade üle. Kui üks inimene satub üks kord sellesse situatsiooni, siis ta ehk "elab selle üle"... AGA ta ei peaks sellisesse situatsiooni sattuma. Meie aga peame endale teadvustama - see ei ole normaalne, see ei ole patsiendikeskne! See on midagi, mida isegi 25 aastat tagasi õpetati ja seda “valesti” asja täna näha on uskumatu. Ja seda on lihtne muuta.
Pisiasjad loevad. Patsiendikogemus loeb. Meditsiini edukuse kõrval peab ka tervishoid muutuma terviklikuks. Isegi pisiasjades. Inimväärikuse säilitamine viimase võimaluseni igas tegevuses. Kõik algab meie suhtumisest ja patsientide valmisolekust rääkida, anda tagasisidet ja meie valmidusest ellu viia ka pisikesi muutusi.
Päriselt.
Mõeldes, kui ma ise selle patsiendi asemel oleks, siis kas kõik on okey?
Lisa kommentaar
Kommentaarid: 12