Otse ja sirgjooneliselt
–
Ma keeldun uskumast, et poliitikat pole võimalik teha otse, sirgjooneliselt asju ajades ja Eesti huvide eest seistes. Ma ei ole spetsialist ettevõtluse ja majanduse valdkonnas aga olen päris veendunud, et ärimudelid ja majanduse kasvu mudelid on muutmas päris olulisel määral. Ootused sotsiaal-, tervishoius- ja haridusvaldkonnas on muutunud, võimalused, iseenda vastutus ja väljundid niisamuti. Ja me ei oska kõige sellega sammu pidada.
Vaadates tänaseid poliitikuid siis ma näen valdavalt kolme emotsiooni - viha, tüdimus ja väsimus. Kõik ühes inimeses koos - koondnimega: kogenud poliitik. Tervishoiu inimesena saan ma aru, et need on omavahel seotud emotsioonid. Kui üks neist ära kukuks, oleks teistega palju lihtsam hakkama saada.
Ühtmoodi tegutsemisviis kõigil ja kõikjal on vaid jäämäe ots.
Kõige hullem on - teised teevad nii, me peaks ka - suhtumine
Arutelud mis baseeruvad "mul on üks kogemus" või "minu poole pöörduti (üks inimene kirjutas või helistas stiilis)". Otsused mida ei saa teha, sest siis "minu tuttavad minuga ei räägi". Tüdimus, kus on tulnud ühte asja selgitada rohkem kui 7 erineval moel aga vastaspool ei taha lihtsalt aru saada. Demagoogia, mis ei tee muud kui raiskab kõigi aega. Populism, mis kõnetab masse aga millel ei ole tõepojukesti taga. Poliitilised mahhinatsioonid, mitte malemängu stiilis, vaid "ennustused ja eelarvamused". Otse rääkides ja selgitades, miks see võiks olla Eestile parem - saad kohe templi otsa ette - NAIIVNE. Ja hoidku veel selle eest, et seda kõike ütleb NAINE + BLONDIIN - siis on päris kuri klišee lahti ...
Kurvaks teeb mind selle juures aga hoopiski see, et kui mõnes valdkonnas leidubki entusiast, kes tahab midagi päriselt muuta, siis neid kogenud poliitikuid on nii palju, kes annavad endast 110% et seda entusiasmi vähendada. Nii hääbubki soov midagi päriselt korda saata ja ära teha. Nii ei soovigi keegi poliitikas jätkata, kes entusiasmiga on alustanud. Nii ei vahetugi "kogenud poliitikute" read.
Ainuke pääsetee, millest alustada, on ikkagi teha seadus, mis ei luba riigikokku kandideerida rohkem kui kahel järjestikusel korral - sellisel juhul on meil lootust, et noorem põlvkond võtab riigijuhtimise enda kättesse.
Ühtmoodi tegutsemisviis kõigil ja kõikjal on vaid jäämäe ots.
Kõige hullem on - teised teevad nii, me peaks ka - suhtumine
Arutelud mis baseeruvad "mul on üks kogemus" või "minu poole pöörduti (üks inimene kirjutas või helistas stiilis)". Otsused mida ei saa teha, sest siis "minu tuttavad minuga ei räägi". Tüdimus, kus on tulnud ühte asja selgitada rohkem kui 7 erineval moel aga vastaspool ei taha lihtsalt aru saada. Demagoogia, mis ei tee muud kui raiskab kõigi aega. Populism, mis kõnetab masse aga millel ei ole tõepojukesti taga. Poliitilised mahhinatsioonid, mitte malemängu stiilis, vaid "ennustused ja eelarvamused". Otse rääkides ja selgitades, miks see võiks olla Eestile parem - saad kohe templi otsa ette - NAIIVNE. Ja hoidku veel selle eest, et seda kõike ütleb NAINE + BLONDIIN - siis on päris kuri klišee lahti ...
Kurvaks teeb mind selle juures aga hoopiski see, et kui mõnes valdkonnas leidubki entusiast, kes tahab midagi päriselt muuta, siis neid kogenud poliitikuid on nii palju, kes annavad endast 110% et seda entusiasmi vähendada. Nii hääbubki soov midagi päriselt korda saata ja ära teha. Nii ei soovigi keegi poliitikas jätkata, kes entusiasmiga on alustanud. Nii ei vahetugi "kogenud poliitikute" read.
Ainuke pääsetee, millest alustada, on ikkagi teha seadus, mis ei luba riigikokku kandideerida rohkem kui kahel järjestikusel korral - sellisel juhul on meil lootust, et noorem põlvkond võtab riigijuhtimise enda kättesse.
Lisa kommentaar