Inimene, abikaasa, ema, president, poliitik, tegija ja tegutseja

Organiseerimine ja korraldamine tervishoius

Kui lugeda igasuguseid ajajuhtimise või töö organiseerimist õpetavaid raamatuid, siis mitmed neist räägivad planeerimisest, organiseerimisest et asjad sujuksid. Kui liigun haiglas ringi, siis näen nii mõndagi, mida saaks just parema planeerimise ja organiseerimisega parandada.

Tervishoiusüsteemis otsitavad äpp-lahendused on nagu üksikud päästerõngad, mis ei kujunda piisava kiirusega ümber kogu süsteemi. Täiesti teistmoodi tegemist pole keegi proovinudki. Kombinaat-haiglates on rida tegevusi, mida korraldatakse harjumuspäraselt nii nagu alati on olnud. Väljaspool haiglaid toimetab igaüks üksi, nii nagu vähegi oskab või tegutseda kannatab.  Südametunnistuse ja hingega asja juures on enamus tervishoiutöötajaid aga mõnd küsimust ei küsi keegi. Ma siis küsin.

- miks meil on haiglates registratuurid?
Piisaks ID kaardi automaati lükkamisest, et kätte saada info kuhu pead minema ning samaaegselt jõuaks info kabinetti, et vastava IDga inimene on kohal.
- miks patsiendi päev algab kell 6, selleks et arst saaks alustada kell 8?
Võiks ju alustada ka hiljem ning näiteks 7+7+10 meetodil planeerida efektiivsemalt ehk miks on pikamaa autojuhtidel on reeglid kui kaua tohib järjest sõita ning autol piirangud, et seda ei ületataks aga tervishoiutöötajatel pole? 
- miks peavad olema osakondadel arstist osakonnajuhatajad ja õendusjuhid?  Töögraafikuid teha, osakonna tööks vajalikke vahendeid tellida, eelarvetki hallata saab üks inimene, osa tööst saaks ära teha masinad/programmid. On totter raisata vähemalt 10 aastat õppinud inimese ressurssi asjadele, mida ta tegelikult õppinud ei ole :)  Saab hakkama kindlasti, kuid kas see on mõistlik?
- miks saab EMOsse otse sisse jalutada?
Midagi ju ei juhtuks kui kella 8st kuni kella 16ni saaks EMOsse ainult kiirabiga
- miks pole ikka selge, kes Eesti tervishoidu juhib?
Haigekassa rahastab tükke, mida oleme suutnud kirjeldada ja hinnastada. Sotsiaalministeerium toodab ja muudab reegleid. Terviseamet veab statistikat ja teeb kontrolli AGA kus need kõik ikkagi kokku saavad ja kellel on päriselt tervikpilt patsiendist ja tema liikumisest, abi saamisest ja selle efektiivsusest või ka kuluefektiivsusest. 
- miks me rasketest asjadest ei räägi?
Kui vähemalt räägiks hakkaks kõigil kergem.l Meil pole sageli oskuseid, võimalusi ja vahendeid, et kõike teha nii nagu ette kujutame. Võtaks siis ja vaataks kuidas asjad päriselt on ehk vaataks tõele otsa? Ainult siis on võimalik parandada kui teame mis päriselt parandamist vajab.
- miks alati vaatame kuidas teised on teinud?
Teist Eestit ju pole ning me võiksime vabalt teiste kogemusi arvestades leiutada oma Eesti asja. Meie väiksus ja teadmised tulevad  meile vaid siinkohal kasuks
Eelmine
MEP ehk Kallas ja teised naised poliitikas
Järgmine
Multi-morbiidsed patsiendid

Lisa kommentaar

Email again: