Õnnelikkuse valem
–
President Karis käis otsimas soomlaste õnnelikkuse valemit. Arvas, et ei leidnud ja peab uuesti minema küsima. Ühte asja ta siiski märkis, et seal ei olda maksimalistid. Avaldan seega saladuse.
Õnnelikkuse valem on tasakaal.
Päris tasakaal iseendas - vaimne, füüsiline ja sotsiaalne heaolu.
Päris tasakaal töö - ja isikliku elu vahel.
Ning teised inimesed, kes tegelevad samuti OMA tasakaaluga, mitte TEISTE kritiseerimisega.
Mis teeb eestlastest maksimalistid? Tegelikult just see pidev kritiseerimine. Just seetõttu tahab igaüks teha maksimaalse tulemuse, sest loodan, et siis kritiseeritakse vähem. Võta aga näpust, ikka kritiseeritakse. "Parim" näide sellest on näiteks üks olümpiamedal, millest lõpuks ei saanud justkui keegi rõõmu tunda. Me ei suuda eraldada tulemust ja protsessi. Me rõõmustame vaid tulemuse üle ja ei hinda protsessi. Protsess on aga alati olulisem kui lõpp tulem.
Õnnelikuks saab vaid ise. Mitte keegi teine ei vastuta sinu õnne eest peale sinu enda. Tõsi, inimene on õnnelikum kui ta pole üksi. See tekitab illusiooni, et keegi teine teeb mind õnnelikuks. Alustada tuleb alati iseendast. Ise õppimisest, ise arenemisest, ise otsustamisest. Kui Sinus endas on tasakaal, siis on võimalik tasakaalu veel paremaks muuta, lisades sinna uusi muutujaid.
Eestis saame õnnelikuks seejärel kui mõistame, et ilma tasakaaluta ei toimu muutust. Tasakaal tähendab ka seda, et töö ei ole elu. Kui me õpime noortelt, et surnuks töötamine pangaarve nuumamise pärast ei tee meid õnnelikuks. Jah, nüüd kohe tuleb mängu küsimus, et kui tehakse tööd kahel kohal, selleks et ära elada - kuidas siis õnnelikuks saada. Kui palju inimesi te teate, kes palgatööga on rikkaks saanud? Kui elamiseks vajalik rahasumma tuleb kokku vaid läbi kahe töökoha, siis oleks aeg mõelda näiteks edasi- või ümberõppimise peale. Kõlab küüniliselt? Statistika lihtsalt näitab, et üldiselt on kaasaegsem haridus suuremale sissetulekule.
Tagasi õnnelikkuse juurde. Mõni inimene on ju õnnelikum miinimumpalgaga, kui teine tuhandetega, seegi kinnitab - et ainult rahast ei piisa et õnnelik olla.
Mõni inimene on õnnelik surmava haigusega, teine õnnetu ka siis kui korra jala välja väänab, seegi kinnitab - et ainult tervisest ei piisa, et õnnelik olla.
Osa inimestest on õnnelikud teatris käies ja teine pole üldse mitte kunagi teatris käinud, mõni loeb aastas paarkümmend raamatut, teine pole isegi kohustuslikku kirjandust läbi lugenud.
ME OLEME KÕIK ERINEVAD ja just see on põhjus, miks MITTE KEEGI TEINE EI SAA MEID ÕNNELIKUKS TEHA. Mõtle - mis loob sulle tasakaalu, mis sind täna takistab olla õnnelik ja kuidas sa päriselt saad selle takistuse eemaldada?
Sina saad palju ära teha! ISE!
Päris tasakaal iseendas - vaimne, füüsiline ja sotsiaalne heaolu.
Päris tasakaal töö - ja isikliku elu vahel.
Ning teised inimesed, kes tegelevad samuti OMA tasakaaluga, mitte TEISTE kritiseerimisega.
Mis teeb eestlastest maksimalistid? Tegelikult just see pidev kritiseerimine. Just seetõttu tahab igaüks teha maksimaalse tulemuse, sest loodan, et siis kritiseeritakse vähem. Võta aga näpust, ikka kritiseeritakse. "Parim" näide sellest on näiteks üks olümpiamedal, millest lõpuks ei saanud justkui keegi rõõmu tunda. Me ei suuda eraldada tulemust ja protsessi. Me rõõmustame vaid tulemuse üle ja ei hinda protsessi. Protsess on aga alati olulisem kui lõpp tulem.
Õnnelikuks saab vaid ise. Mitte keegi teine ei vastuta sinu õnne eest peale sinu enda. Tõsi, inimene on õnnelikum kui ta pole üksi. See tekitab illusiooni, et keegi teine teeb mind õnnelikuks. Alustada tuleb alati iseendast. Ise õppimisest, ise arenemisest, ise otsustamisest. Kui Sinus endas on tasakaal, siis on võimalik tasakaalu veel paremaks muuta, lisades sinna uusi muutujaid.
Eestis saame õnnelikuks seejärel kui mõistame, et ilma tasakaaluta ei toimu muutust. Tasakaal tähendab ka seda, et töö ei ole elu. Kui me õpime noortelt, et surnuks töötamine pangaarve nuumamise pärast ei tee meid õnnelikuks. Jah, nüüd kohe tuleb mängu küsimus, et kui tehakse tööd kahel kohal, selleks et ära elada - kuidas siis õnnelikuks saada. Kui palju inimesi te teate, kes palgatööga on rikkaks saanud? Kui elamiseks vajalik rahasumma tuleb kokku vaid läbi kahe töökoha, siis oleks aeg mõelda näiteks edasi- või ümberõppimise peale. Kõlab küüniliselt? Statistika lihtsalt näitab, et üldiselt on kaasaegsem haridus suuremale sissetulekule.
Tagasi õnnelikkuse juurde. Mõni inimene on ju õnnelikum miinimumpalgaga, kui teine tuhandetega, seegi kinnitab - et ainult rahast ei piisa et õnnelik olla.
Mõni inimene on õnnelik surmava haigusega, teine õnnetu ka siis kui korra jala välja väänab, seegi kinnitab - et ainult tervisest ei piisa, et õnnelik olla.
Osa inimestest on õnnelikud teatris käies ja teine pole üldse mitte kunagi teatris käinud, mõni loeb aastas paarkümmend raamatut, teine pole isegi kohustuslikku kirjandust läbi lugenud.
ME OLEME KÕIK ERINEVAD ja just see on põhjus, miks MITTE KEEGI TEINE EI SAA MEID ÕNNELIKUKS TEHA. Mõtle - mis loob sulle tasakaalu, mis sind täna takistab olla õnnelik ja kuidas sa päriselt saad selle takistuse eemaldada?
Sina saad palju ära teha! ISE!
Lisa kommentaar