OLEN 1-aastane!
–
Nii tore on sünnipäevi pidada. Mul on neid õnneks (?) mitu :). Nüüd on juba ühe aasta sünnipäev peetud. Jah, kes pani küünla, kes soovis õnne, kes luges eestpalve, kes ei mäletanud enam täpselt, kes arvas et on möödas juba aastat kaks jne ... Igal juhul on olulisematele asjaosalistele jagatud komme, nagu lapseeas ikka, eks? Õhupallid olid küll puudu aga usun, et neid võin veel saada ...
Minu sügisesed sünnipäevad saavad olema küll alati eriti erilised. Ehk et enne tuleb kontrollida haiglas kuidas kopsud funktsioneerivad. Kiire elutempoga inimesena tegin selgi korral ühel päeval kõikvõimalikke teste ning teisel päeval lamasin pisut aega ka haiglas, et kopsust biopsiate (proovitükkide) võtmisest ja narkoosist, taastuda.
Minu organism reageerib sellele nii, et tegelikult pole ma pärast päris mina ise umbes kolm päeva. Nendele päevadele on iseloomulik magamine, lamamine, raamatu lugemine jms sellised ülirahulikud tegevused, lisanduvad kerge köhimine, palavikukene ning lihtsalt väsimus. AGA kõik mida silmaga näha ja füüsiliselt hinnata on ok. Ehk et võin endiselt ringi tormata.
Minu organism reageerib sellele nii, et tegelikult pole ma pärast päris mina ise umbes kolm päeva. Nendele päevadele on iseloomulik magamine, lamamine, raamatu lugemine jms sellised ülirahulikud tegevused, lisanduvad kerge köhimine, palavikukene ning lihtsalt väsimus. AGA kõik mida silmaga näha ja füüsiliselt hinnata on ok. Ehk et võin endiselt ringi tormata.
Kallistamishooaeg on nüüd siiski läbi !!! Gripihooajal olen ja jään endiselt ettevaatlikumaks kui enamik inimesi, sest immuunsust ei saa mul enam eriti olema. Päris teatrimajas või kinos võin ikka mõned korras käia, nö mitte päris gripihooajal. Ise arvan, et toidupoes käivad kõige haigemad inimesed, seega maskiga toidupoe aeg on taas ees.
Kuidas nüüd siis edasi?
Kui endale tundub, et söön kogu aeg tablette, siis selgus et minu raviminimekiri on selline keskmine. Õnneks saab nimekirjast veel mõnd annust pisukese haaval vähendada. Üks ravim hetkel nö maas, mille tõttu loodan nii mõnegi asja osas enesetunde paranemist.
Kõrvaltoimetega harjumine on "imeline", a la kui käte värisemise tõttu ei saa suppi süüa, siis söön praadi, kui küüsi ei kannata lakkida, siis lasen seda maniküürijal teha. Valuskaalal on number 2 täitsa normaalne enesetunne. 5ga võtan mõne valuvaigisti ka AGA selliseid päevi on ühes kuus siiski vähe. Olen õppinud valust lihtsalt 99% juhtudel mööda vaatama. Osav eks? Muud kõrvaltoimed on tegelikult tüütud aga maailma mastaabis pisiasi. Veresuhkrut pean ikka veel mõõtma ja kiiret insuliini üldiselt ikka 1-2 korda päevas süstima. Keskmine veresuhkru tase siiski on kuude võrdluses langenud, seega lootust on sellest tegevusest lahti saada. Vaatamata kolesterooli tõstvatele ravimitele on siiski võimalik kolesteroolitaset toiduga suht normi piiril hoida.
Osa toiduainetest endiselt hästi ei sobi. Toored liha ja kala ja muna on ikka out. Kalauudised ei tõsta ka soovi soolakala süüa. Kitsepiim ja ökotalude elavad juustud on samuti menüüst väljas. Juurvilju pesen maskiga, liha töötlemisel kannan kindaid. Koristades kannan ka enamus kordadel maski ehk kui inimene ise end ei hoia, siis ei saa seda ka keegi teine teha :) SPA ja saun jääb ikka keelatuks. Peale hambakivi eemaldamist võtan ikka antibiootikume nagu ka siis kui mõne haava suudan endale tekitada jne. AGA...
Elu on ilus. Olen tõsiselt tänulik kõigile, kes on käinud minuga sel teekonnal kaasas. On minule mõelnud, on pöialt hoidnud ja isegi palveid lausunud. Tänutunne. Küsimus, mida saan anda et seda kõike väärin, aitab mul tõusta iga päev ja teha tööd, mis aitab teisi patsiente. Olen tänulik, et te loete minu blogi, annate mulle tagasisidet, jagate oma kogemusi ja infot tervishoiuasutustest. Ainult nii saame üheskoos muuta maailma paremaks.
Kuidas nüüd siis edasi?
Kui endale tundub, et söön kogu aeg tablette, siis selgus et minu raviminimekiri on selline keskmine. Õnneks saab nimekirjast veel mõnd annust pisukese haaval vähendada. Üks ravim hetkel nö maas, mille tõttu loodan nii mõnegi asja osas enesetunde paranemist.
Kõrvaltoimetega harjumine on "imeline", a la kui käte värisemise tõttu ei saa suppi süüa, siis söön praadi, kui küüsi ei kannata lakkida, siis lasen seda maniküürijal teha. Valuskaalal on number 2 täitsa normaalne enesetunne. 5ga võtan mõne valuvaigisti ka AGA selliseid päevi on ühes kuus siiski vähe. Olen õppinud valust lihtsalt 99% juhtudel mööda vaatama. Osav eks? Muud kõrvaltoimed on tegelikult tüütud aga maailma mastaabis pisiasi. Veresuhkrut pean ikka veel mõõtma ja kiiret insuliini üldiselt ikka 1-2 korda päevas süstima. Keskmine veresuhkru tase siiski on kuude võrdluses langenud, seega lootust on sellest tegevusest lahti saada. Vaatamata kolesterooli tõstvatele ravimitele on siiski võimalik kolesteroolitaset toiduga suht normi piiril hoida.
Osa toiduainetest endiselt hästi ei sobi. Toored liha ja kala ja muna on ikka out. Kalauudised ei tõsta ka soovi soolakala süüa. Kitsepiim ja ökotalude elavad juustud on samuti menüüst väljas. Juurvilju pesen maskiga, liha töötlemisel kannan kindaid. Koristades kannan ka enamus kordadel maski ehk kui inimene ise end ei hoia, siis ei saa seda ka keegi teine teha :) SPA ja saun jääb ikka keelatuks. Peale hambakivi eemaldamist võtan ikka antibiootikume nagu ka siis kui mõne haava suudan endale tekitada jne. AGA...
Elu on ilus. Olen tõsiselt tänulik kõigile, kes on käinud minuga sel teekonnal kaasas. On minule mõelnud, on pöialt hoidnud ja isegi palveid lausunud. Tänutunne. Küsimus, mida saan anda et seda kõike väärin, aitab mul tõusta iga päev ja teha tööd, mis aitab teisi patsiente. Olen tänulik, et te loete minu blogi, annate mulle tagasisidet, jagate oma kogemusi ja infot tervishoiuasutustest. Ainult nii saame üheskoos muuta maailma paremaks.
Lisa kommentaar
Kommentaarid: 3