Nii lahedad küsimused ... HARVIK-HAIGUSTE PÄEV
–
... inimeste arvamused, reaktsioonid ja mõtted. Olen õppinud viimase aastaga enam mitte suurt imestama. Aga mõtted, mida mõeldakse või päriselt öeldakse on toredad. Jagan neist mõnda ka siinkohal koos oma vastustega. Harvikhaiguse tõttu ma ju kopsusiirdamiseni jõudsingi.
Haigekassa kampaanias osaledes näiteks sain selliseid küsimusi
- päris oma näo ja nimega osaled? issake, kõik saavad ju siis teada
“ mida rohkem inimesi teab, seda kergem mul on. Ja praegu juba teavad jube paljud, ma muide kirjutan kõike blogis...”
- ma tean küll et ma ei tohi sind kallistada, olen su blogi lugenud, aga ma nii tahan seda praegu teha ... ja järgneb kallistamine. Enamusel kordadel põrkan tagasi, vahel ei jõua nii kiirelt :) ja mõnel puhul läheb endalgi meelest. Gripihooajal pean siiski sellega arvestama, et istun kaugemal nendest, kes nohused, köhased või võtan suisa kotist maski.
Blogi kirjutistest tagasiside
- kuidas sa niimoodi kõigest kirjutad, kas sa ei arva, et vaadatakse imelikult oluline on, kui saan vähemalt üht inimest kirjutamisega aidata
- sind küll keegi tööle võtta ei julge
eks aeg näitab
- kas sul ongi kõik päriselt nii hästi, et sul kunagi miskit tuksis pole
nii nagu haigekassa kampaanivideo tegemiseks läks 10 tundi ja kokku sai film 2 minutit, nii on ka päris elus. 2% jõuab blogisse, päriselus on asjad kindlasti keerulisemad
- kas sul on miskit halvasti, et sa täna blogis nii kuri olid
olen lihtsalt aus. vahel on "lollust" nii palju, et pean ilustamata tõtt kirjutama
- kas sa näed, kes täpselt su blogi loevad
ei näe, näen vaid arvu
- kas sa ei arva, et ravimid keeravad su aju krussi
praeguseks pole seda veel juhtunud ja loodetavasti ei juhtugi;) kui juhtub, siis ilmselt lähedased märkavad ja ütlevad
- kas sa ei karda, et kui kirjutad, et on hästi, et siis läheb halvasti
kui elus kõike karta, siis ei saagi elada ehk kartmisest ei ole kasu
- kas sulle meeldib kirjutada
jah, minule on see samuti vajalik ning päriselt sellistest asjadest kirjutajaid on liiga vähe. Osa õpib teiste kogemusest
- kas sul siis on depressiooni olnud või pole
diagnoositud pole
- issand, kuidas saab niimoodi elada, et üldse ei joo
üldiselt on see lihtne
- kuule, mis sa üldse sööd
peaaegu kõike mis on korralikult pestud ja töödeldud, mõnd asja väldin lisaks, kuna see ei sobi ravimitega. Toores liha, kala, muna jms on küll keelatud ja näiteks ka greip :)
- see pole ju mingi probleem, kui oled kella 18st kuni kella 8.30ni hommikul söömata
ei olegi üldiselt, aga kui pidevalt stardid kella 17-18 vahel Tallinnast Tartu poole, siis on see keeruline või kui lähed pittu või kui on aastavahetus jne
- kell 20 külas... - no miks sa küll ei söö, issake kui imelik on süüa, kui sa ei söö
tegelikult peaks igaüks elama oma elu nii hästi kui ta seda oskab, kui mina selles probleemi ei näe, siis ära näe ka Sina.
Küsida võib alati. Mida rohkem küsid, seda targemaks me kõik saame.
- päris oma näo ja nimega osaled? issake, kõik saavad ju siis teada
“ mida rohkem inimesi teab, seda kergem mul on. Ja praegu juba teavad jube paljud, ma muide kirjutan kõike blogis...”
- ma tean küll et ma ei tohi sind kallistada, olen su blogi lugenud, aga ma nii tahan seda praegu teha ... ja järgneb kallistamine. Enamusel kordadel põrkan tagasi, vahel ei jõua nii kiirelt :) ja mõnel puhul läheb endalgi meelest. Gripihooajal pean siiski sellega arvestama, et istun kaugemal nendest, kes nohused, köhased või võtan suisa kotist maski.
Blogi kirjutistest tagasiside
- kuidas sa niimoodi kõigest kirjutad, kas sa ei arva, et vaadatakse imelikult oluline on, kui saan vähemalt üht inimest kirjutamisega aidata
- sind küll keegi tööle võtta ei julge
eks aeg näitab
- kas sul ongi kõik päriselt nii hästi, et sul kunagi miskit tuksis pole
nii nagu haigekassa kampaanivideo tegemiseks läks 10 tundi ja kokku sai film 2 minutit, nii on ka päris elus. 2% jõuab blogisse, päriselus on asjad kindlasti keerulisemad
- kas sul on miskit halvasti, et sa täna blogis nii kuri olid
olen lihtsalt aus. vahel on "lollust" nii palju, et pean ilustamata tõtt kirjutama
- kas sa näed, kes täpselt su blogi loevad
ei näe, näen vaid arvu
- kas sa ei arva, et ravimid keeravad su aju krussi
praeguseks pole seda veel juhtunud ja loodetavasti ei juhtugi;) kui juhtub, siis ilmselt lähedased märkavad ja ütlevad
- kas sa ei karda, et kui kirjutad, et on hästi, et siis läheb halvasti
kui elus kõike karta, siis ei saagi elada ehk kartmisest ei ole kasu
- kas sulle meeldib kirjutada
jah, minule on see samuti vajalik ning päriselt sellistest asjadest kirjutajaid on liiga vähe. Osa õpib teiste kogemusest
- kas sul siis on depressiooni olnud või pole
diagnoositud pole
- issand, kuidas saab niimoodi elada, et üldse ei joo
üldiselt on see lihtne
- kuule, mis sa üldse sööd
peaaegu kõike mis on korralikult pestud ja töödeldud, mõnd asja väldin lisaks, kuna see ei sobi ravimitega. Toores liha, kala, muna jms on küll keelatud ja näiteks ka greip :)
- see pole ju mingi probleem, kui oled kella 18st kuni kella 8.30ni hommikul söömata
ei olegi üldiselt, aga kui pidevalt stardid kella 17-18 vahel Tallinnast Tartu poole, siis on see keeruline või kui lähed pittu või kui on aastavahetus jne
- kell 20 külas... - no miks sa küll ei söö, issake kui imelik on süüa, kui sa ei söö
tegelikult peaks igaüks elama oma elu nii hästi kui ta seda oskab, kui mina selles probleemi ei näe, siis ära näe ka Sina.
Küsida võib alati. Mida rohkem küsid, seda targemaks me kõik saame.
Lisa kommentaar
Kommentaarid: 4