Motivatsiooni langus otsuste venimise tõttu

Riigi tasandil tegutseb mitmeid töörühmi, mis justkui peaks pikemas perspektiivis meie tervishoiusüsteemi paremaks tegema. Ometi näen igapäevaselt, kuidas need töötavad sageli paralleelselt, jõudes ikka ja jälle järgmise takistuse, mitte järgmise lahenduseni. Spetsialistid – eksperdid, keda kaasatakse võivad olla tipud oma tegemistes, kuid sageli on neil äärmiselt piiratud ettekujutus (või suisa dogmad selles osas), kui võimekad on teised spetsialistid, tema kolleegid. Pealgi on viimasel ajal kuidagi  teiste alahindamine omane ka tarkadele inimestele (loe: kõrg(e)hariduse saanutele).  Hakka või arvama, et see on eestlastel geenides ...

Saan igapäevaselt informatsiooni mis ja kuidas päriselt praktikas toimub. Näen kuivõrd erinevad on nii suhtumine, töö korraldus, motivatsioon erinevates asutustes. Näen pidevalt kuidas motivatsioon väheneb, sest tundub et mitte midagi ei muutu. Patsiendina olen näinud mitmete erinevate osakondade tööd nii ühe organisatsiooni sees kui ka teistes organisatsioonides. Liidu presidendina pean pidevalt motiveerima ja innustama inimesi, kes teevad oma igapäevatööd õena praktikas, löövad kaasa arendustegevustest riigi tasandil ja näevad, et otsuseid ei sünni ja lahendusi ei tule.

Minu pikaaegne juhina töötamise kogemus on andnud mulle kaks väga olulist teadmist 

1.  kui ma teisi spetsialiste ei usalda, siis ei saa mitte midagi päriselt  tehtud. Olen ennast alati püüdnud ümbritseda inimestega, kes mingis valdkonnas on minust targemad. Võiks öelda, et suisa eelistan inimesi, kellel on minust erinev arvamus. Olen valmis oma arvamusest suisa loobuma kui parim(ad) võimalik(ud) spetsialist(id) leiab parema lahenduse.

2. parim spetsialist ei ole parim juht, ära riku head spetsialisti sellega, et paned või püüad teda koolitada juhiks.

Tervishoiusüsteemis oleks justkui siiani suhtumine, et see mida tehakse mujal (loe: mida ei tee mina ise), pole ikka päris see.  Teisi tarku (loe: teistsugust põhjendatud arvamust omavat) inimesi enda kõrvale ei leita  v.a. sel juhul kui teine töötab täiesti teises valdkonnas ja kohe 110% kindlasti ei taha sinuga konkureerida. Või siis juhtub tõesti nii, et kaks tarka saavad kokku ja teavad täpselt mida tuleb teha teisiti aga kumbki ei suuda ei aidata ei iseend ega teist.  Räägin kogu aeg helikoptervaatest tervishoiusüsteemile, mida täna mitte keegi kanda ei suuda - jah just täpselt nii - see pole ilmselt kellegi ametijuhendis :) ? Või tõesti keegi ei oska? Või keegi ei julge? Kuna jah, meil Eestis tähendab see poliitilisi otsuseid.

Samas teeme jätkuvalt asju vanamoodi aga ootame muudkui imet sündivat.

Uutesse asjadesse pidevalt umbusklikult suhtumine tekitab tahtmise küsida, et miks peaks keegi neid pidevalt umbusklikke tervishoiutöötajaid usaldama? Või miks peaks need pidevalt demotiveeritud tervishoiutöötajad veel tahtma või proovima süsteemi paremaks muuta?