Inimene, abikaasa, ema, president, poliitik, tegija ja tegutseja

Millised me tegelikult oleme?

Mulle meeldib Martin A. Noorkõiv, kuna tegemist on äärmiselt tegusa noore, oma arvamust omava isiksusega. Martin mitte ainult ei räägi, vaid ka tegutseb, mis tähendab, et ta võtab ette ja viib ellu.  Ja suhteliselt põgusal tutvusel tundub tõesti, et teda ei pane liikuma mitte raha, vaid soov asju paremaks muuta. Olen 100% nõus tema väitega,  “rohkem raha” enam ei aita. Minu elukogemus ütleb, et ega ainult armastusest ka ei piisa.

Valimiste ajal inimeste muutumine ja justkui halbade asjade esilekerkimine ei ole minu arvates vaid valimiste teema. Kõigepealt – muutub inimene ise ja see on iga inimese enda otsus, kuidas ja kuhu suunas muutuda. Mina näiteks liitusin Res Publicaga “suure tulemise tuules”, kuna see oli mulle, kui noorele inimesele võimalus õppida tundma uusi ja tarku inimesi. Suhelda Sina vormis professorite, õpetlaste, teadlaste ja majandusinimestega. Minu jaoks avanes teistsugune maailm. Olles “vana kooli” inimene ja töötamise kõrvalt kogu aeg õppides, olen tundnud seda maailma kitsaks jäämise tunnet. Tunnen praegugi, kõik süsteemid ei muutu nii kiiresti, kui me inimestena seda tahame. Noore direktorina tegin esimestel aastatel apskaid just seetõttu, et eeldasin – kõik püsivad minu tempos. Tegelikult mitte.

Teoorias võiks jagada ühes organisatsioonis justkui koos tegutsevad inimesed kolme suurde gruppi. Ühes grupis on need, kes liiguvad organisatsiooniga 100% ühte jalga. Teised, kes lihtsalt lohisevad või kalduvad sinna-tänna, ehk kuhu just parasjagu tundub parem olevat kalduda. Kolmandad, kes tegelikult ei teagi, kas nad on üleüldse õiges kohas. Esimese grupiga oleks justkui asjad paigas, teise grupiga tuleb tegeleda, kolmandaga ehk ei tasugi? Nii nagu organisatsioonidega, on ka erakonnad läbilõige meie ühiskonnast. Ehk nii, nagu igas organisatsioonis on inimesi, kes sulle ei meeldi, või kellele sina ei meeldi, nii on see ka erakonnas. Valimiste ajal aktiviseeruvad kõik. Tegelikult võiksime uurida, miks me muul ajal aktiivsed ei ole?

Täna on meie probleemiks nn “kutselised poliitikud”, kelle spetsialisti/teadlase/analüütiku või õpetlase tase on vaid kahanenud. Ülikooliseaduses on sätestatud, et rektor saab kandideerida kuni kaheks ametiajaks. Ehk peaks samamoodi mõtlema ka riigikogu valimistel? Hoopis radikaalsemalt panema riigikogu kokku nii, et seal oleksid olemas ka vastavate valdkondade spetsialistid. Hetkel on meil sotsiaalkomisjon, kus tervishoiu valdkonna spetsialiste praktiliselt pole. Kultuurikomisjon, kus kehvasti esindatud tänase haridusmaastiku asjatundjad. Ott Pärna kirjutab, et parlamendis on eriala- ja ideeliste inimeste põud ning samas rõhutab “oluline on inimvara arendamise tõstmine kõikide poliitikavaldkondade üleselt kesksele kohale”.
Inimvara ei saa väärtustada, kui oleme aktiivsed ainult pori loopides või kellelegi kellegi armastamise peale näpuga näidates? Mõelgem lahenduste peale, hooligem, arutagem suuremalt, kuulakem rohkem ja otsustagem kiiremini.
Eelmine
Õpetaja, ekspert, juht või õde?
Järgmine
Miks ma kandideerin 1. märtsi 2015 valimistel?

Lisa kommentaar

Email again: