Mina ja minu eriline tervis
–
2025 aasta sügis oli raske ja hall ja suisa masendav. Trenni teha jaksasin vähem kui tavaliselt, kuid kõnnitud sai piisavalt. Viimase poolaasta jooksul on mu elus toimunud nii palju asju aga kõige enam mõjutas mind kindlasti ema haigus, tervenemine ja surm. Loomulik aga raske.
ps virisemise postitus, seega ei pea lugema
ps virisemise postitus, seega ei pea lugema
Kuidas ma siis ennast päriselt tunnen?
Palju, sellest enesetundest, on väidevalt vanuses ja menopausis kinni :) Nende vaevuste leevendamiseks ma mingeid ravimeid lisada ei saa, seega tuleb tavaliste vahenditega hakkama saada, milleks on ...
- rohkem liikumist
- vähem magusat
- piisavalt und
- vähem stressi
- hoida elu tasakaalus
ja olla lihtsalt ise ilus, sest iluopid pole minusuguse puhul ka näidustatud.
Kukepea eks?
Olen loomult selline, et tahaks ikka asjad korda ajada, probleemid ära lahendada ning inimesi, kes hädas, aidata. Mõistan, et kõik ei ole alati minu teha ja suudan nii mõnedki korrad end tagasi hoida (et mitte kõhuli joostes end pikali visata) aga mitte alati. Lapsed on nüüd hakanud kamandama, et ma kõike ise ei teeks. Väheke vist mõjub see positiivselt.
Tegelikult ja päriselt
- valutavad mu pöidla ja nimetissõrme liigesed või närvid või krt teab mis seal nii palju valutab, et see segab juba tavalist elu. Reumatoloog on öelnud, et võta valuvaigisteid ja loodetavasti läheb menopausi möödudes paremaks :) aga ma ei taha valuvaigisteid võtta! Õppisin ära, et sukapükse saab jalga ka ilma pöidlaid kasutamata. Võta nüüd kinni kas olen osav ja nii jääbki või peaks sellega ikka millalgi tegelema?
- söön iga päev magneesiumi aga sääre lihaskimbud krambitavad ikka, seega määrin magneesiumit peale ka. Kokku ikka tohutu kogus, mis sisse ja välja saab manustatud. Endal on tunne, et lõhnan nagu magneesium.
- ei saa süüa tomatit jt hapusi ning teravaid toiduaineid, kuigi need mulle maitsevad, sest siis hakkab magu täiega jonnima. Söön küll pantoprazoli, hoian annuse minimaalse, aga 8 aastat - peotäis ravimeid päevas annab ikka tunda. Eks ma püüa isusid taltsutada ning süüa "maitsetumaid" toite.
- ei suuda (enamusel päevadest) kiirelt magama jääda, sest probleemid koos võimalike lahendustega, kappavad mööda mu aju ringi (nüüd tänu isikliku elu keerdkäikudele veel eriti), vahel on kurvad mõtted ja vahel on pea lõhkemas, sest ideid on nii palju. Huvitaval kombel valutab mu pea nagu kellavärk alati 3 päeva enne täiskuud ja peale täiskuud jääb peavalu järgi. Mediteerimine, liikumine värskes õhus teevad ainult pea selgemaks. Olen testinud kõikvõimalikke sõjaväelisi ja meditatsiivseid uinumist soodustavaid versioone aga ideaalselt pole veel leidnud .. Aga vb ma olen juba nii kogenud, et polegi varsti enam vaja nii palju magada?
- suhtlemisintensiivsus on selline, et tahaks reedeti täiesti vait olla, häälepaelad ei pea vastu
- haigustüdimus on peal ... kuigi saan aru, et eluks vajalik on võtta ravimeid õigel ajal ja õiget moodi, hoida iseennast ning olla ettevaatlik jne aga on ikka nats hirmus küll mõelda, et olen juba 20 aastat oma harvikhaiguse diagnoosi, esialgsete (ravi)eksperimentide ja tohutu koguse ravimitega tegutsenud.
Tööalaselt
- EÕL on vaja uut president
- Tartu Tervisehoiu Kõrgkoolil on vaja uut rektorit
- Eesti 200 oleks vaja kommunikatsioonijuhti
- Eesti tervishoid vajaks korralikku restarti jne
ja ma olen kõiges selles osaline, sest ma tahan!
Mis on kõige selle juures hämmastav - ma olen jube rahulik. Elukogemus?
Ei tea tegelikult. Ja kui olen ikka väga (üle)väsinud, siis tigetsen vahel tegelikult ... Tunnen kaasa sellistel puhkudel eriti abikaasale ja tänan ekstra, aga ... eks ma ülejäänud aja olen jälle nii super, et küll ta üle elab :) ning eks meil kõigil ole oma vead ju?
Seega - ega mul tegelikult suur midagi viga polegi :)
Keskmises vanuses Eesti keskmine naine, eks?
Palju, sellest enesetundest, on väidevalt vanuses ja menopausis kinni :) Nende vaevuste leevendamiseks ma mingeid ravimeid lisada ei saa, seega tuleb tavaliste vahenditega hakkama saada, milleks on ...
- rohkem liikumist
- vähem magusat
- piisavalt und
- vähem stressi
- hoida elu tasakaalus
ja olla lihtsalt ise ilus, sest iluopid pole minusuguse puhul ka näidustatud.
Kukepea eks?
Olen loomult selline, et tahaks ikka asjad korda ajada, probleemid ära lahendada ning inimesi, kes hädas, aidata. Mõistan, et kõik ei ole alati minu teha ja suudan nii mõnedki korrad end tagasi hoida (et mitte kõhuli joostes end pikali visata) aga mitte alati. Lapsed on nüüd hakanud kamandama, et ma kõike ise ei teeks. Väheke vist mõjub see positiivselt.
Tegelikult ja päriselt
- valutavad mu pöidla ja nimetissõrme liigesed või närvid või krt teab mis seal nii palju valutab, et see segab juba tavalist elu. Reumatoloog on öelnud, et võta valuvaigisteid ja loodetavasti läheb menopausi möödudes paremaks :) aga ma ei taha valuvaigisteid võtta! Õppisin ära, et sukapükse saab jalga ka ilma pöidlaid kasutamata. Võta nüüd kinni kas olen osav ja nii jääbki või peaks sellega ikka millalgi tegelema?
- söön iga päev magneesiumi aga sääre lihaskimbud krambitavad ikka, seega määrin magneesiumit peale ka. Kokku ikka tohutu kogus, mis sisse ja välja saab manustatud. Endal on tunne, et lõhnan nagu magneesium.
- ei saa süüa tomatit jt hapusi ning teravaid toiduaineid, kuigi need mulle maitsevad, sest siis hakkab magu täiega jonnima. Söön küll pantoprazoli, hoian annuse minimaalse, aga 8 aastat - peotäis ravimeid päevas annab ikka tunda. Eks ma püüa isusid taltsutada ning süüa "maitsetumaid" toite.
- ei suuda (enamusel päevadest) kiirelt magama jääda, sest probleemid koos võimalike lahendustega, kappavad mööda mu aju ringi (nüüd tänu isikliku elu keerdkäikudele veel eriti), vahel on kurvad mõtted ja vahel on pea lõhkemas, sest ideid on nii palju. Huvitaval kombel valutab mu pea nagu kellavärk alati 3 päeva enne täiskuud ja peale täiskuud jääb peavalu järgi. Mediteerimine, liikumine värskes õhus teevad ainult pea selgemaks. Olen testinud kõikvõimalikke sõjaväelisi ja meditatsiivseid uinumist soodustavaid versioone aga ideaalselt pole veel leidnud .. Aga vb ma olen juba nii kogenud, et polegi varsti enam vaja nii palju magada?
- suhtlemisintensiivsus on selline, et tahaks reedeti täiesti vait olla, häälepaelad ei pea vastu
- haigustüdimus on peal ... kuigi saan aru, et eluks vajalik on võtta ravimeid õigel ajal ja õiget moodi, hoida iseennast ning olla ettevaatlik jne aga on ikka nats hirmus küll mõelda, et olen juba 20 aastat oma harvikhaiguse diagnoosi, esialgsete (ravi)eksperimentide ja tohutu koguse ravimitega tegutsenud.
Tööalaselt
- EÕL on vaja uut president
- Tartu Tervisehoiu Kõrgkoolil on vaja uut rektorit
- Eesti 200 oleks vaja kommunikatsioonijuhti
- Eesti tervishoid vajaks korralikku restarti jne
ja ma olen kõiges selles osaline, sest ma tahan!
Mis on kõige selle juures hämmastav - ma olen jube rahulik. Elukogemus?
Ei tea tegelikult. Ja kui olen ikka väga (üle)väsinud, siis tigetsen vahel tegelikult ... Tunnen kaasa sellistel puhkudel eriti abikaasale ja tänan ekstra, aga ... eks ma ülejäänud aja olen jälle nii super, et küll ta üle elab :) ning eks meil kõigil ole oma vead ju?
Seega - ega mul tegelikult suur midagi viga polegi :)
Keskmises vanuses Eesti keskmine naine, eks?
Lisa kommentaar