Millele me keskendume
–
Me tahame olla vaprad. Me tahame olla enesekindlad, murdumatud, iseseisvad, tegusad. Me ütleme sageli, et meile ei lähe teiste arvamus korda, kuna me ise teame et teeme õiget asja. Tegelikult võtame selle "arvamuse" enda sisse ja matame kuhugi sügavale. Küsimus on vaid selles, et kuidas ning mis ajal me selle välja laseme või ära lahendame ...
Olen elanud peaaegu pool sajandit nii, et ma pole suutnud olla ükskõikne. Võiks arvate, et pikad aastad juhina on kasvatanud mulle piisavalt "paksu naha" ning enamus asju mind ei kõiguta, aga võta näpust. Arvan, et paks nahk sünnitab ükskõiksuse ning see pole hea. Ma pole kunagi arvanud, et peaksin kõigile meeldima. Vastupidi. Ma tean väga hästi, et psühholoogiliselt ja statistiliselt ei saagi see juhtuda. Ma tean enda tugevaid ja nõrku külgi ning austan teiste omi. Ma olen alati püüdnud töötada inimestega, kes on minust mõnes teises küsimuses targemad või kogenenumad. Respekt teiste teadmiste, kogemuste, võimete või oskuste ees viibki elu edasi. Olen endiselt veendunud, et sünergias sünnivad uued ning paremad asjad.
Mäletan hästi seda päeva kui mind valiti konkursi korras Tartu Meditsiinikooli direktoriks. Kandidaate oli 5 ja konkurss igati tore. Paar päeva pärast seda tuli üks hea kolleeg ja ütles "sa oled selle koha jaoks liiga noor, mina seda ei aktsepteeri ning arvesta, et me ei saa olla enam nii head sõbrad". Mulle meeldis see otsekohesus. Ja tõesti läks mööda aastaid enne kui me taas nii head sõbrad oleme :) Samas oli mitmeid kolleege, kes tegid head nägu ja mõtlesid mõrudaid mõtteid. Kui keegi teile kirglikult räägib kui halb on tema ülemus, siis on ju lihtne samas stiilis kaasa mõelda?
Olen oma juhikarjääri jooksul "kohtunud" väga paljude inimeste ja nende probleemidega. On olnud nii tööalaseid kui ka isiklikke probleeme. Olen oma organisatsiooni inimesi alati toetanud, vahel ka siis kui see pole olnud tööalaselt vajalik. Minu arvates on inimesed lihtsalt tähtsad.
Kõige rohkem riivavad minu hinge need, kes on enda meelest alati paremad kui teised ja ei jäta seda ka välja ütlemata ning ükskõik millise edu, kirjutavad nad kas enese või juhuste kokkulangevuse arvele, praktiliselt mitte kunagi pole keegi teine midagi hästi teinud. Nendel inimestel on lisaks veel üks ühine tunnus - nende arvates ei tee mitte keegi nii palju tööd kui nemad. Organisatsiooni mõttes on need "mürgitajad" ehk sellised isikud, kes teevad head nägu või hiilivad vajadusel mööda seinaääri, passides õiget ajahetke areenile hüppamiseks. Tavaliselt on need inimesed isegi keskmiselt paremad spetsialistid ehk et nad ei torka esmapilgul silma millegi negatiivsega.
Te kõik teate selliseid inimesi. Veel hullem, te kõik "talute" selliseid inimesi, kuna nii raske on sellistega konflikti astuda, vaielda või hoopiski kõik koos midagi ette võtta. Kui selline kolleeg satub sinuga ühte kontoriruumi või ühte graafikusse ehk kui pead seda vaikset negatiivset fooni kogu aeg jagama, siis sageli lahkub hoopis see, kes ei peaks. See, kes enam ei jaksa taluda. Miks me siis ometigi talume?
Teist inimest Sa üldiselt ümber ei tee AGA Sa saad ta väga paljudel juhtudel oma elust "välja lõigata". Mitte nii, et sina lööd käega ja lahkud. Vaid nii et sa annad talle tagasisidet ja kui see ei aita, siis lihtsalt ignoreerid teda kõikvõimalikul moel. Kui enamus sellist inimest ignoreerima hakkaksid, siis lahkuks ühel hetkel just tema ... Me peame õppima negatiivsust endast mööda juhtima ning negatiivsusele meie elus vastu astuma. Me peame õppima lahendama konflikte (mitte neid vältima) ning enese eest seisma selge sõnaga. Uskuge - need kõik on õpitavad asjad. Ja ma tean, et see on keeruline aga paljude head asjad tulevadki uusi asju õppides ehk pingutades.
Keskendu parimatele kolleegidele ja toredatele inimestele, keskendu asjadele, mis teevad sind ennast päriselt õnnelikuks, keskendu olulistele inimestele. Torisejatesse pole mõtet kinni jääda - las toriseb edasi, Sa mine mööda. Tunded saab niisamuti endast välja või mööda juhtida, lihtsalt eneseusku peab pisut rohkem olema - "las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi".
Jaksu kõigile tuuleveskitega võitlemiseks!
Vähem ebausku ja rohkem usku iseendasse - seda just eriti täna 13 ja reedel.
Mäletan hästi seda päeva kui mind valiti konkursi korras Tartu Meditsiinikooli direktoriks. Kandidaate oli 5 ja konkurss igati tore. Paar päeva pärast seda tuli üks hea kolleeg ja ütles "sa oled selle koha jaoks liiga noor, mina seda ei aktsepteeri ning arvesta, et me ei saa olla enam nii head sõbrad". Mulle meeldis see otsekohesus. Ja tõesti läks mööda aastaid enne kui me taas nii head sõbrad oleme :) Samas oli mitmeid kolleege, kes tegid head nägu ja mõtlesid mõrudaid mõtteid. Kui keegi teile kirglikult räägib kui halb on tema ülemus, siis on ju lihtne samas stiilis kaasa mõelda?
Olen oma juhikarjääri jooksul "kohtunud" väga paljude inimeste ja nende probleemidega. On olnud nii tööalaseid kui ka isiklikke probleeme. Olen oma organisatsiooni inimesi alati toetanud, vahel ka siis kui see pole olnud tööalaselt vajalik. Minu arvates on inimesed lihtsalt tähtsad.
Kõige rohkem riivavad minu hinge need, kes on enda meelest alati paremad kui teised ja ei jäta seda ka välja ütlemata ning ükskõik millise edu, kirjutavad nad kas enese või juhuste kokkulangevuse arvele, praktiliselt mitte kunagi pole keegi teine midagi hästi teinud. Nendel inimestel on lisaks veel üks ühine tunnus - nende arvates ei tee mitte keegi nii palju tööd kui nemad. Organisatsiooni mõttes on need "mürgitajad" ehk sellised isikud, kes teevad head nägu või hiilivad vajadusel mööda seinaääri, passides õiget ajahetke areenile hüppamiseks. Tavaliselt on need inimesed isegi keskmiselt paremad spetsialistid ehk et nad ei torka esmapilgul silma millegi negatiivsega.
Te kõik teate selliseid inimesi. Veel hullem, te kõik "talute" selliseid inimesi, kuna nii raske on sellistega konflikti astuda, vaielda või hoopiski kõik koos midagi ette võtta. Kui selline kolleeg satub sinuga ühte kontoriruumi või ühte graafikusse ehk kui pead seda vaikset negatiivset fooni kogu aeg jagama, siis sageli lahkub hoopis see, kes ei peaks. See, kes enam ei jaksa taluda. Miks me siis ometigi talume?
Teist inimest Sa üldiselt ümber ei tee AGA Sa saad ta väga paljudel juhtudel oma elust "välja lõigata". Mitte nii, et sina lööd käega ja lahkud. Vaid nii et sa annad talle tagasisidet ja kui see ei aita, siis lihtsalt ignoreerid teda kõikvõimalikul moel. Kui enamus sellist inimest ignoreerima hakkaksid, siis lahkuks ühel hetkel just tema ... Me peame õppima negatiivsust endast mööda juhtima ning negatiivsusele meie elus vastu astuma. Me peame õppima lahendama konflikte (mitte neid vältima) ning enese eest seisma selge sõnaga. Uskuge - need kõik on õpitavad asjad. Ja ma tean, et see on keeruline aga paljude head asjad tulevadki uusi asju õppides ehk pingutades.
Keskendu parimatele kolleegidele ja toredatele inimestele, keskendu asjadele, mis teevad sind ennast päriselt õnnelikuks, keskendu olulistele inimestele. Torisejatesse pole mõtet kinni jääda - las toriseb edasi, Sa mine mööda. Tunded saab niisamuti endast välja või mööda juhtida, lihtsalt eneseusku peab pisut rohkem olema - "las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi".
Jaksu kõigile tuuleveskitega võitlemiseks!
Vähem ebausku ja rohkem usku iseendasse - seda just eriti täna 13 ja reedel.
Lisa kommentaar