Inimene, abikaasa, ema, president, poliitik, tegija ja tegutseja

Kuidas inimesele päriselt viirused mõjuvad...

Enamus, kes siia blogisse on sattunud teab, et mulle on siirdatud kaks kopsu. Kui seda poleks tehtud, siis mind enam poleks. Seega olen ma olnud lootusetus olukorras ning sellest välja tulnud - tänu organdoonorile, tema lähedastele, tänu kõikidele tervishoiusüsteemis töötavatele inimestele.
Minu roll on olla elujanuline ning teha kõik, et kõigi eelnimetatute tööd väärtustada. Mida see päriselt tähistab?
1. Et ma hoian enda tervist - ei joo, ei suitseta, söön tervislikult, liigun piisavalt, annan endale vajalikul määral füüsilist koormust
2. Et ma ei võta asjatuid riske - ei lähe SPAsse ega avalikku ujulasse, ei söö toorest liha, kala, muna, hallitusjuustu ega liiga ökosid asju ka sh pastöriseerimata piima ja piimatooteid, kitsepiima jne
3. Et ma jälgin kogu ravi, mis mulle on ette kirjutatud. Ja uskuge, seda pole vähe. Ühtlasi pean ma jälgima regulaarselt oma kehakaalu, vererõhku, pulssi, hapnikutaset, veresuhkrut, vedeliku tasakaalu ja näiteks ka mõõtma PEFi

Just sellest viimasest tahan ma täna korraks rääkida. PEF mõõdetakse PEF-meetriga ;-) selle torusse kiirelt ja jõuliselt sisse puhudes. PEF on normvahemikud ja need võivad igal inimesel erinevatel päevadel kõikuda, sõltuvalt meie füüsilisest enesetundest.

Minu PEF näitaja oli peale kopsusiirdamist pisut üle 400 l/min, sealt edasi hakkas see näitaja järjest tõusma. Aasta hiljem oli normaalne tulemus 530 l/min ja peale regulaarsete trennide lisamist jõudsin kahe ja poole aasta pärast näha ka parimatel päevadel numbrit 560 -590 l/min. Mida PEF näitab? Lihtsalt öeldes Sinu kopsu olukorda.

Mina pean seda jälgima, kuna see on parim näitaja minu kopsu olukorra kohta, mida saan ise jälgida. Enne kopsusiirdamist oli selleks näitajaks hapnikutase, mida sai mõõta näpuotsas oleva pulss oksümeetriga :)  

Selle aasta augustis õnnestus mul kulge haakida üks väike aga vastik viirus. Tekkis kohutav aevastamisperiood, lisandus nohu ja tõusis palavik. Esimest korda peale siirdamist tõusis kehatemperatuur üle 38. Hirm veel ei tekkinud aga kui PEF näitas vaid 438 l/min, siis tekkis küll esimest korda paanika. Sain mõistusega aru, et viiruse puhul see on normaalne aga teadmatus, mis saab edasi, kuidas asi kulgeb, tunne et ma taas ei jaksa ... see halvab su isegi siis kui sa mõistusega mõtled muud.

Minu viirus polnud covid, mina palavik lahenes kolme päevaga, nohu 7 päevaga aga väsimus kestis oluliselt kauem. PEF hakkas tõusma alles paar nädalat peale viiruse kadumist ning nüüd kui möödas on juba 3 kuu, pole ma veel näinud PEF tulemust 590 l/min. Enesetunne oli normaalne nädalaga, jalutada pikalt ja trenni teha jaksasin ma  juba kuu möödudes, kuid päris normaalselt tundsin ma alles siis kui PEF oli tagasi 530 - 560 l/min peal ehk 1,5 kuu pärast. Ma ei uskunud et üks väike palavikutamine ja nohu võtavad nii palju aega taastumiseks.

Mõelge kuidas inimesed nagu mina või immmuunpuudulikkusega või kiiritus- või keemiaravil olevad või südamehaigustega eakad jne jne jne üle elavad kui nad nakatuvad covidiga? Võib ka muidugi olla et üldse ei ela üle... Meid on Eestis 1/4 elanikkonnast. Kui Sa endast ei hooli ja kui sa ei hooli tervishoiusüsteemist, siis kas ligi 300 000 Eesti elanikku ei vääri Sinu hoolimist?

Mina ja vaktsineeri! Palun.
Eelmine
Väline versus sisemine
Järgmine
Kõik maksab   (minu isiklik arvamus)

Lisa kommentaar

Email again:

Kommentaarid: 2

IJdnQmpBcAVSTbvh uhXHlrEM Nov 13, 2021
lsSeVvRBbHn xvwyAmHtdUIg Nov 13, 2021