30 aastat ühe mehega
–
Abiellusin 4 novembril 1989 aastal Tartu Perekonnaseisu Büroos. Nalja sai nabani. Emade-isade-õdede juuresolekul.
Laulatatud 5 novembril 1989 aastal Viljandis Pauluse kirikus. Pühalikult ja elu lõpuni. Paljude tunnistajate ees. Pidu sai tol korral peetud ning nüüdseks 30 aastat koos elatud. Just koos, mitte kõrvuti.
Laulatatud 5 novembril 1989 aastal Viljandis Pauluse kirikus. Pühalikult ja elu lõpuni. Paljude tunnistajate ees. Pidu sai tol korral peetud ning nüüdseks 30 aastat koos elatud. Just koos, mitte kõrvuti.
Just praegu on paljud inimesed meie ümber tähistanud samuti oma 25 - 30- 35 aastaringi pulma-aastapäevi. Ma olen neid vaadanud. Naeratus ja sära nende silmades teineteist vaadates näitavad neile ja ainult neile, miks nad on koos. Mul on hea tunne neid vaadates. Meie tutvusringkonnas on selliseid paare õnneks päris palju. Loomulikult ei kulge ükski selline teekond ilma tõusude ja mõõnadeta. Karid ja ahvatlused on kõigi inimeste teedel, kuid valikud on iga inimese enda teha.
Praegu küsivad paljud inimesed, mis on siis sellise abielu saladus. Võiks ju lihtsalt öelda et ju nii on ette nähtud või et lihtsalt õiged inimesed said õigel ajal kokku AGA ma arvan, et LISAKS eelnevale on mitmeid olulisi tegureid, millega siiski tuleb ka pisut vaeva näha.
Minu arvates on üks paljudest ehk kõige olulisem kindlalt: aja leidmine teineteise hoidmiseks. Ükskõik kui raske, keeruline on sinu elu või ükskõik kui palju sul on lapsi või vähe raha - mehe ja naise vahelise suhte hoidmiseks tuleb aega leida või siis vahel aega ka lihtsalt võtta.
Kui peaksin valima ühe asja, mis meid on koos hoidnud siis ütleksin just selle - isegi laste kõrvalt üks kord kvartalis üheks kuni mitmeks päevaks kahekesi kodust äraminek. Olgu selleks kasvõi seiklusrikas jalutuskäik, mis kestab 12 tundi (pakkige vähemalt võileivad kaasa) või üks ööpäev teises linnas (vahet pole kas kämpingus või hotellis) või võimalusel paaripäevane reis Lätti :) Oluline on see aeg võtta. Oluline pole kuhu te lähete või mida päriselt teete. Oluline on, et olete kahekesi ja ainult teineteise päralt. Väikeste laste korral kulub öö väljamagamisele, suuremate puhul jaksate ehk ööklubisse minna või lihtsalt rahulikult kunstinäitusel ringi uidata. Palju on neid tegevusi, mis ei nõua raha. Nõuavad pisut planeerimist. Tähtis on, et laste lahkudes kodust, ei elaks kodus kaks võõrast täiskasvanut, kes püsisid koos vaid laste kasvatamiseks. Nii võib muidugi ka. Sinu enda valik.
Meie elu muutub pidevalt. Meie tegelikult ka. Oluline on märgata nii enda kui teise inimese muutumist sinu kõrval. Anda ja saada tagasisidet. Olla toetatud ka siis kui sa isegi aru ei saa et sa toetust vajad.
Meie ühises elus ja meie suhtes on ikka veel asju mis mind hämmastavad. Postitiivselt. Ma tunnen toetust siis kui olen kõhklev. Ma tunnen tagasitõmbamist seal kus olen liiga tormakas. Ma tunnen imetlust seal kus seda kõige vähem oodata oskan. Me magame kõige paremini siis kui meie küljed on koos, ükskõik kus me siis ka parasjagu magame. Me võime rääkida tundide viisi väga erinevat teemade üle. Me võime vaielda kuni peaaegu kaklemiseni välja sellistel teemadel mis puudutavad hoopiski tervishoidu või poliitikat või miskit, mis meid üldse otseselt ei puuduta. Me võime arutada auto rehvide või IT alaste küsimuste üle. 25 pulma-aastapäeval sõitsime 5 päeva jooksul pea kogu Eesti läbi (v.a. saared) ja ei pannud enamusest ajast isegi autoraadiot käima.
Me võime olla teineteisega need kes me oleme. Me saame olla koos vabad. Mis praguseks veel lahedam - me saame meenutada mida kõike me oleme selle 30 aasta jooksul koos teinud. Seda ei saaks me teha mitte üheski teises suhtes. Uskuge - me oleme palju teinud nii et oleme uhked nii iseenda kui kaaslase üle. Ma ei tea kas me oleme hingesugulased aga ma tean, et hingesugulased võiksid umbes sellised olla :)
Praegu küsivad paljud inimesed, mis on siis sellise abielu saladus. Võiks ju lihtsalt öelda et ju nii on ette nähtud või et lihtsalt õiged inimesed said õigel ajal kokku AGA ma arvan, et LISAKS eelnevale on mitmeid olulisi tegureid, millega siiski tuleb ka pisut vaeva näha.
Minu arvates on üks paljudest ehk kõige olulisem kindlalt: aja leidmine teineteise hoidmiseks. Ükskõik kui raske, keeruline on sinu elu või ükskõik kui palju sul on lapsi või vähe raha - mehe ja naise vahelise suhte hoidmiseks tuleb aega leida või siis vahel aega ka lihtsalt võtta.
Kui peaksin valima ühe asja, mis meid on koos hoidnud siis ütleksin just selle - isegi laste kõrvalt üks kord kvartalis üheks kuni mitmeks päevaks kahekesi kodust äraminek. Olgu selleks kasvõi seiklusrikas jalutuskäik, mis kestab 12 tundi (pakkige vähemalt võileivad kaasa) või üks ööpäev teises linnas (vahet pole kas kämpingus või hotellis) või võimalusel paaripäevane reis Lätti :) Oluline on see aeg võtta. Oluline pole kuhu te lähete või mida päriselt teete. Oluline on, et olete kahekesi ja ainult teineteise päralt. Väikeste laste korral kulub öö väljamagamisele, suuremate puhul jaksate ehk ööklubisse minna või lihtsalt rahulikult kunstinäitusel ringi uidata. Palju on neid tegevusi, mis ei nõua raha. Nõuavad pisut planeerimist. Tähtis on, et laste lahkudes kodust, ei elaks kodus kaks võõrast täiskasvanut, kes püsisid koos vaid laste kasvatamiseks. Nii võib muidugi ka. Sinu enda valik.
Meie elu muutub pidevalt. Meie tegelikult ka. Oluline on märgata nii enda kui teise inimese muutumist sinu kõrval. Anda ja saada tagasisidet. Olla toetatud ka siis kui sa isegi aru ei saa et sa toetust vajad.
Meie ühises elus ja meie suhtes on ikka veel asju mis mind hämmastavad. Postitiivselt. Ma tunnen toetust siis kui olen kõhklev. Ma tunnen tagasitõmbamist seal kus olen liiga tormakas. Ma tunnen imetlust seal kus seda kõige vähem oodata oskan. Me magame kõige paremini siis kui meie küljed on koos, ükskõik kus me siis ka parasjagu magame. Me võime rääkida tundide viisi väga erinevat teemade üle. Me võime vaielda kuni peaaegu kaklemiseni välja sellistel teemadel mis puudutavad hoopiski tervishoidu või poliitikat või miskit, mis meid üldse otseselt ei puuduta. Me võime arutada auto rehvide või IT alaste küsimuste üle. 25 pulma-aastapäeval sõitsime 5 päeva jooksul pea kogu Eesti läbi (v.a. saared) ja ei pannud enamusest ajast isegi autoraadiot käima.
Me võime olla teineteisega need kes me oleme. Me saame olla koos vabad. Mis praguseks veel lahedam - me saame meenutada mida kõike me oleme selle 30 aasta jooksul koos teinud. Seda ei saaks me teha mitte üheski teises suhtes. Uskuge - me oleme palju teinud nii et oleme uhked nii iseenda kui kaaslase üle. Ma ei tea kas me oleme hingesugulased aga ma tean, et hingesugulased võiksid umbes sellised olla :)
Lisa kommentaar
Kommentaarid: 2