Tervishoiutöötajate puudus
–
Sel nädalal ajakirjanduses ilmunud arutelud a la kui elanike arv väheneb, siis ei vähene vajadus tervishoiutöötajate järele - on MÕTTETUD.
Sisuliselt on räägitud tervishoiutöötajate puudusest juba viimased viis aastat aga suurt midagi muutunud ei ole. Sotsiaalministeerium pressib tervishoiu kõrgkoolidele peale õdede vastuvõtu ja arstiteaduskonnale arstide vastuvõtu suurendamist. ILMA, et ta selgitaks seda vajadust haridus - ja teadusministeeriumile. HTM ütleb vastu, et kõikides valdkondades on vajadus suur. Korraks, vaid korraks tõusis 2014 aastal lootus, kus töö- ja terviseminister lubas teema valitsuse lauale viia. Ainult lubas.
Olen isegi kirjutanud mitmeid kordi ajakirjanduses sellest, et IT inimeste vajaduse tõus on paratamatu, kuid ...
- neid saab oluliselt kiiremini koolitada ning ka vajadusel "sisse tuua".
Tervishoiusüsteemis õppeaeg on aga oluliselt pikem ning hädasti on vaja osata eesti keelt. Olen korduvalt kuulnud erinevate ministrite juttu sellest kuidas keegi tahab kindlasti tulla meie tervishoiusüsteemi tööle. Aga pole saanud vastust, et KES SEE KEEGI ON. Tõsi, Valgas töötavad juba lätlased, õppides edukalt eesti keelt. Ida Virus on nii mõnigi hästi adapteerunud idanaaber, kuid kui Põhjamaades on täna puudus 20 000 tervishoiutöötajat, siis öelge mulle miks need tulijad peaks tahtma peatud Eestis, mitte Soomes või Rootsis?
Ei taha keskenduda sellel mida OLEKS pidanud juba aastaid tagasi tegema.
Tahaks vaadata tulevikku. Tahan arutada kuidas tegelikult Eesti tervishoid terveks jääb, kes reaalselt hakkavad nendes uutes (hetkel planeeritavates) tervisekeskustes tööle. Millised haiglad püsivad ka ise, ilma suurhaigla arstiteta või kas meil neid enam üldse alles on?
Lõpetada tuleks vaidlused ka tervishoiusüsteemi siseselt a la arstiteaduskond peaks olema ka Tallinnas või et mõnd õppekava peaks avama a la Kapa Kohilas. Hetkel ei päästa meid mitte eraldi esirinda trügimine, vaid koostöö. Sotsiaalministeerium räägib vaimse tervise tähtsustamisest ja spetsialistide vajadusest selles valdkonnas, samas omamata ülevaadet kui palju on üldse Eestis selliseid inimesi, kes saaksid spetsialistiks hakata (kõrgharidusega ja vastava valdkonna kogemusega õed, kel soovi spetsialiseeruda).
Mina rohkem võtta vastu üliõpilasi õppima, seda enam vajatakse praktikakohti tervishoiuasutustesse. Praktika korraldamisse, praktikajuhendajate koolitamisse ja süsteemi võimalikult paindlikuks muutmisesse on tervishoiu kõrgoolid panustanud aastaid. Praktika tasustamise ja töö väärtustamise küsimused on lahendamata sotsiaalministeeriumi poolt juba 15 aastat, iga paari aasta tagant tuleb probleem tervalt esile, istutakse koos, kuid lahendusi pole!
Ei taha hõisata, et lisame 2 ravimit soodusravimite nimekirja ja anname pisut raha suutervisesse, kuid meil pole plaani kuidas inimeste tervist reaalselt hoida, et inimene ise püüaks samuti panustada - nii tervislikult toitudes, piisavalt liikudes kui ka õigel ajal nõu või abi saades. Üheskoos tuleb otsustada mida paljudest vajalikest asjadest esimesena teha.
Tänaseid "auke" ei õnnestu ja pole mõtetki kinni toppida,
kui tulevikuplaani pole.
Olen isegi kirjutanud mitmeid kordi ajakirjanduses sellest, et IT inimeste vajaduse tõus on paratamatu, kuid ...
- neid saab oluliselt kiiremini koolitada ning ka vajadusel "sisse tuua".
Tervishoiusüsteemis õppeaeg on aga oluliselt pikem ning hädasti on vaja osata eesti keelt. Olen korduvalt kuulnud erinevate ministrite juttu sellest kuidas keegi tahab kindlasti tulla meie tervishoiusüsteemi tööle. Aga pole saanud vastust, et KES SEE KEEGI ON. Tõsi, Valgas töötavad juba lätlased, õppides edukalt eesti keelt. Ida Virus on nii mõnigi hästi adapteerunud idanaaber, kuid kui Põhjamaades on täna puudus 20 000 tervishoiutöötajat, siis öelge mulle miks need tulijad peaks tahtma peatud Eestis, mitte Soomes või Rootsis?
Ei taha keskenduda sellel mida OLEKS pidanud juba aastaid tagasi tegema.
Tahaks vaadata tulevikku. Tahan arutada kuidas tegelikult Eesti tervishoid terveks jääb, kes reaalselt hakkavad nendes uutes (hetkel planeeritavates) tervisekeskustes tööle. Millised haiglad püsivad ka ise, ilma suurhaigla arstiteta või kas meil neid enam üldse alles on?
Lõpetada tuleks vaidlused ka tervishoiusüsteemi siseselt a la arstiteaduskond peaks olema ka Tallinnas või et mõnd õppekava peaks avama a la Kapa Kohilas. Hetkel ei päästa meid mitte eraldi esirinda trügimine, vaid koostöö. Sotsiaalministeerium räägib vaimse tervise tähtsustamisest ja spetsialistide vajadusest selles valdkonnas, samas omamata ülevaadet kui palju on üldse Eestis selliseid inimesi, kes saaksid spetsialistiks hakata (kõrgharidusega ja vastava valdkonna kogemusega õed, kel soovi spetsialiseeruda).
Mina rohkem võtta vastu üliõpilasi õppima, seda enam vajatakse praktikakohti tervishoiuasutustesse. Praktika korraldamisse, praktikajuhendajate koolitamisse ja süsteemi võimalikult paindlikuks muutmisesse on tervishoiu kõrgoolid panustanud aastaid. Praktika tasustamise ja töö väärtustamise küsimused on lahendamata sotsiaalministeeriumi poolt juba 15 aastat, iga paari aasta tagant tuleb probleem tervalt esile, istutakse koos, kuid lahendusi pole!
Ei taha hõisata, et lisame 2 ravimit soodusravimite nimekirja ja anname pisut raha suutervisesse, kuid meil pole plaani kuidas inimeste tervist reaalselt hoida, et inimene ise püüaks samuti panustada - nii tervislikult toitudes, piisavalt liikudes kui ka õigel ajal nõu või abi saades. Üheskoos tuleb otsustada mida paljudest vajalikest asjadest esimesena teha.
Tänaseid "auke" ei õnnestu ja pole mõtetki kinni toppida,
kui tulevikuplaani pole.
Lisa kommentaar