Inimene, abikaasa, ema, president, poliitik, tegija ja tegutseja

Patsient

Arutelu saatekirjade vajalikkuse, kahe suurhaigla võimu, Pealtnägija saatelõigu (patsientide lähedastega intervjuud) või ajakirjandusliku väite “Helsingis saab kiirabi vähem väljakutseid kui Tallinnas” taustal jääb õhku küsimus: aga kus on nendes aruteludes patsienti?

Teame, et tervishoiutöötajaid on süsteemis vähe, töötasu ei vasta vastutuse suurusele, töökoormus ei ole inimlik. Kui palju me aga kuuleme nendes avalikes diskussioonides arutelu ja vastuseid küsimusele: kuidas on patsiendikesksem, mida ja miks patsient tahab või millistele patsiendi ootustele on üldse võimalik Eesti tervishoiusüsteemis vastata?

Vaidleme tervisekeskuste rajamise ja eelkõige raha jagunemise üle. Kuhu ja miks peaks patsientide arvu, vajadusi, haiguste spetsiifikat jms arvestades neid keskusi üldse rajama, milliseid eesmärke need keskused täitma hakkavad – on jäänud avalikkusele selgusetuks.  

Ei taha keskenduda sellele mida oleks pidanud juba varem tegema. Tahan vaadata tulevikku,  arutada kuidas tegelikult Eesti tervishoid terveks jääb, kes reaalselt hakkavad nendes uutes (hetkel planeeritavates) tervisekeskustes tööle. Millised haiglad püsivad ka ise, ilma suurhaigla arstiteta või kas meil neid enam üldse alles on? Mida annab võrgustumine?

Lõpetada tuleks vaidlused ka tervishoiusüsteemi siseselt. Hetkel ei päästa meid mitte eraldi esirinda trügimine, vaid koostöö. Ei ole mõistlik hõisata, ei haigekassal ega ka valimisprogrammides, et a la lisame 2 ravimit soodusravimite nimekirja ja anname pisut raha suutervisesse, kuid meil pole plaani kuidas inimeste tervist reaalselt hoida. Kui me ei lepi tänaste ja tulevaste patsientidega kokku, kuidas iga inimene ise saaks oma tervisesse panustada - nii tervislikult toitudes, piisavalt liikudes kui ka õigel ajal nõu või abi saades. Üheskoos tuleb otsustada mida paljudest vajalikest asjadest Eesti tervishoius esimesena teha.

Tänaseid "auke" ei õnnestu ja pole mõtetki kinni toppida,
kui tulevikuplaani pole. Plaanidesse tuleb kaasata patsient, kes peab saama tervishoiusüsteemi keskmesse. Ilma inimesi kaasamata ei ole võimalik ühelgi tervishoiutöötajal inimest lõpuni aidata. Ükski suurhaigla või edukas perearstikeskus ei saa seda projekti vedada.

Sotsiaalministeeriumi ülesannetest ning Riigikontrolli auditi järeldustest lähtuvalt on vaja tänane tervishoiusüsteem tükkideks lahti võtta ja uute tükkidena, ühise kokkuleppena, uuesti kokku panna.

Loodan, et ükskõik milline on tulevane valitsus, tervishoiusüsteemi küsimused peavad valitsuse lauale jõudma juba 2015 aastal, ning nendega tuleb tegeleda sügavuti - nii et arutelude keskmes on patsient.


Eelmine
Kuidas sünnib (valimis)reklaam?
Järgmine
Riigikogulane - haritud haritlane?

Lisa kommentaar

Email again: