Minust ilustamata
–
Viis imelist aastat saab kopsude siirdamisest täis ehk kõikvõimsa meditsiini toel olen ma elanud juba 5 aastat rohkem kui oli ette nähtud. On see ime või Jumala tahe, on see juhuste kokkusattumine või õnn - igal juhul see täpselt nii on toimunud.
Surmasuust pääsenud on kindlasti teistsugused inimesed. Näiteks tekib paljudel (üli)tänulikkus ja päästja kompleks. Tahaks olla tugev, tahaks jõuda kõiki teisi aidata, tahaks olla parem kui varem. Reaalselt on need inimesed niikuinii imelised ja jaksavadki rohkem kui teised. Tegelikult ju ikka imestad kuidas see kõik minuga juhtus, aga ma ei arva, et peaksin kurtma selle üle kui palju mulle on kanda antud. Olen aga küll õnnelik kui saan miskit vastu anda.
Tegemist on järjepideva tööga selle nimel, et iga päev tõusta ja tegutseda. Ma ei taha ennast surnuks töötada aga ma tahan palju teha. Kõige enam ajab mind "vihale" kui ma seda füüsiliselt teha ei jaksa. Mõni päev on parem kui teine ja mõni päev ei erine milleski minu "25 aastase mina" päevast, teine päev on aga "mina 88 aastaselt …". Muidugi on mul vedanud rohkem kui Jannol või Maarjal, kuigi minu haigus oli teine, siis kopse vajame me kõik ühtmoodi. Täpsemalt nemad vajavad praegugi, mina juba pea 5 aastat elan uute kopsudega.
Vahel ei taha ma tõusta, vahel ei taha ma süüa, vahel ei jaksa ma vaielda ega teiste tuju üleval hoida. Vahel jõuan ma aga kõike kanda, nii lähedaste muresid kui Eesti tervishoiu hädasid. Nii lihtsalt on. Keegi teist ei tea päriselt mida see minult nõuab, et suuta nii palju. Keegi teist ei ole elanud minu elu. Keegi ei saa kellegi eest olla või elada. Igal meist on oma elu. Ela seda hästi või halvasti, on Sinu enda valik.
Kindlasti ei viitsi ma, oma kogemustega, keerutada nagu kass ümber palava pudru, seega ütlen pigem otse ja teravalt, või vahel ei ütle üldse. Kui Sa tahad midagi öelda, mõelda või teha minuga koos, siis räägi, arva ja küsi, ära kunagi eelda.
Mina elan nii nagu jaksan. Ja aitan Sindki oma parematel päevadel.
Toredat suve lõppu Sulle
Ikka ja jälle pean ma aga tõdema, et elu on muutnud paljude jaoks nii pealiskaudseks ja inforohkeks, et inimeste ootused ja arvamused stiilis “ravige mind terveks” või "pange mulle uus jupp" vaid suurenevad. Siirdatud organitega elamine paraku ei ole siiski nagu gripist paranemine.
Tegemist on järjepideva tööga selle nimel, et iga päev tõusta ja tegutseda. Ma ei taha ennast surnuks töötada aga ma tahan palju teha. Kõige enam ajab mind "vihale" kui ma seda füüsiliselt teha ei jaksa. Mõni päev on parem kui teine ja mõni päev ei erine milleski minu "25 aastase mina" päevast, teine päev on aga "mina 88 aastaselt …". Muidugi on mul vedanud rohkem kui Jannol või Maarjal, kuigi minu haigus oli teine, siis kopse vajame me kõik ühtmoodi. Täpsemalt nemad vajavad praegugi, mina juba pea 5 aastat elan uute kopsudega.
Vahel ei taha ma tõusta, vahel ei taha ma süüa, vahel ei jaksa ma vaielda ega teiste tuju üleval hoida. Vahel jõuan ma aga kõike kanda, nii lähedaste muresid kui Eesti tervishoiu hädasid. Nii lihtsalt on. Keegi teist ei tea päriselt mida see minult nõuab, et suuta nii palju. Keegi teist ei ole elanud minu elu. Keegi ei saa kellegi eest olla või elada. Igal meist on oma elu. Ela seda hästi või halvasti, on Sinu enda valik.
Kindlasti ei viitsi ma, oma kogemustega, keerutada nagu kass ümber palava pudru, seega ütlen pigem otse ja teravalt, või vahel ei ütle üldse. Kui Sa tahad midagi öelda, mõelda või teha minuga koos, siis räägi, arva ja küsi, ära kunagi eelda.
Mina elan nii nagu jaksan. Ja aitan Sindki oma parematel päevadel.
Toredat suve lõppu Sulle
Lisa kommentaar