Inimene, abikaasa, ema, president, poliitik, tegija ja tegutseja

Eesti tervishoid = Titanic, mille puhul pole veel hilja õppida ja midagi muuta ...

Patsient helistab kiirabisse. Kiirabi tuleb, hindab 2 minutiga olukorda, teeb süsti ning lahkub. Patsiendile antakse lisaks soovitus külastada perearsti. Probleem ei lahene. Patsient külastab perearsti, saab soovitused elustiili muutusteks aga olukord ei lahene. Vahel pole patsiendil soovi muutusteks, vahel pole oskust, vahel on raske selgitada seda lähedastele jne jne jne. Põhjuse leiab alati. 
Paljud patsiendid kannatavad viimase minutini enne kui abi paluvad. Naised näiteks  lihtsalt on sellised - enne teised ja siis alles ise. Kui nad lõpuks abi paluvad ja abi ei saa, siis püüavad nad ennast veenda ... mul olukord ei olegi tegelikult nii hull. Teinekord võib aga siiski juhtuda, et on küll. Patsient satub perearsti asemel haiglasse ning sealt operatsioonilauale, kus nenditakse "kus te küll nii kaua olete olnud".

Meie tervishoiusüsteem töötab väga hästi täna tulekahju kustutamise meetodil. Perearst  või pereõde võivad näha ohte patsiendi välimuses, elukorralduses jne, nad võivad isegi patsienti noomida, paremal juhul miskit soovitada, kuid kas inimene ka midagi ette võtab ... seda ei tea keegi. Kas üldse peaks tervishoiutöötaja seda jälgima või jätame  selle inimese vastutada? Aga kui me ei paku inimesele elementaarseid toimetuleku  st tervise säilitamise tõdesid?

Haridussüsteemis on meil terviseõpetus, koolides kooliõed ja ikka ei oska laps sõrme lõigates midagi teha. Ikka ei tea teismeline miks ja millised toiduained tema laual peaksid olema või kui sageli peaks inimene päevas sööma. Unest ja vaimsest tervisest räägime me nii vähe ja peame  suht normaalseks üha kasvavat ravimite tarbimist noorte seas. Rääkimata sellest, et noored vanemad ei tea midagi palaviku toimest ja selle alandamise vajalikkusest või kui paljud siiski teavad  digiloo olemasolust oma terviseandmete kohta...

Meie tervishoiusüsteemi võiks hinnata  tekkivate tüsistuste kaudu.  Mitte nende, mida haiglas olles raporteeritakse või ka mitte suremuse järgi. Ma mõtlen neid tüsistusi, kus pool-terve inimene taas tööle tõttab ning just seetõttu järgmise haigusega haiglasse potsatab. Või haiglast lahkunud teeb kodus midagi säärast, mida ei tohiks või jätab tegemata selle mida peaks, sest keegi pole talle öelnud mida ta tohib ja mida peab. Või lihtsalt viirusega tööd rabanu, kes nakatab teisi ja lõpetab lisaks ise kopsupõletikuga kodus.  Rääkimata elustiili tüsistustest, kus lähedased ja perearstisüsteem, saaksid märgata ja tõsisemalt tegeleda ohtude näitamise või terviseõpetusega.  Solidaarse tervisekindlustuse puhul me ei küsi iseenda tervist kahjustavalt inimeselt tervisekulude katmist, kuid võiksime panna need inimesed "sundseisu" kohustusliku õpetamisega.

Me ei saa jätkata lõpmatuseni vaid kahe küsimusega: miks te (üldse) siia tulite? või  Kus te varem olite? Küsimusi, mida küsida on kordades rohkem ning inimesed tahavad vastuseidki rohkem kui kunagi varem.

Kui me räägime sellest, et meil pole piisavalt tervishoiutöötajaid, et kõike seda teha, siis alustaks hoopiski millestki muust. Analüüsiks, mida saab arsti, õe või hooldustöötaja tööst välja tõsta ning anda kellelegi teisele. Üks ketserlik mõte siia lisaks - meil on enamuses haiglates topeltjuhtimine igas kliinikus või osakonnas - arstid juhivad arste ja õed kõik teisi. Äkki paneks organisatoorsed -administratiivset tegevust juhtima need inimesed, kes seda on õppinud  ning jätaks tipp-spetsialisti tegevuseks tipp-spetsialistile aega. On täielik inimressursi raiskamine kui tipp-kirurg täidab pabereid, esitab arveid või klapitab töögraafikut selle asemel et tegeleda patsientide, eriala arendamise, uurimistöö või enesetäiendusega. Niisamuti on raiskamine kui õde jookseb mööda haiglat patsienti sõidutades ringi, selle asemel et patsienti õpetada, kuulata või kasvõi erialast kirjandust lugeda. 

Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Ainuke häda on selles, et ega me hetkel päris täpselt ei tea mis liistud tervisehoius kellelegi kuuluvad. Hea meelega  tallame sissetallatud rada ja tegeleme nende liistudega mis meil käes. Samas jaksame viriseda,  et meil pole aega neid liiste käest panna.
Paralleelselt aukude lappimisega peaks töötama töörühm, kes võtab meie süsteemi tükkideks ning paneb uuesti kokku. Patsiendikeskselt. See, mis ehitati kunagi nullist on võimas. Nüüd on lihtsalt aeg olemasolevad puzzletükid uuesti kokku laduda. Meie ise oleme ju ka nüüd oluliselt targemad, või kuidas?

Eelmine
Töösse suhtumisest sh  teise inimese töösse
Järgmine
Elu täiskasvanute keskel 

Lisa kommentaar

Email again:

Kommentaarid: 1

Kaja Liiva Mulle meeldib Sinu mõttelugu, kui ainult seda metsa poleks ees! Apr 03, 2018