Kogemus aastast 2006
–
Ma tean, et olen õnneseen. Ma tean, et mul on privileeg tervishoius olla tuntud. Ma püüan alati võimalikult vähe tervishoiutöötajaid segada. Aga vahest ma tahaks, mitte olla nii tubli ja saada rohkem tähelepanu. Ja üldiselt tunnen ma moraalset kohustust kogu aeg tervishoidu paremaks muuta…
Käisin täna tegemas funktsionaalseid kopsuteste, puhumisi, nagu patsiendid neid pigem nimetavad. Olen neid teinud aastast 2006. Kogemust seega ju on? Täna olid tööl õed, kes kordasid ENNE protseduure üle, kuidas ikka õigesti asju tegema peab. Ja oh imet, asjad olidki muutunud. Hästi läks, et täpsed juhised sain. Mõne uuringu puhul on täpsus eriti oluline - pletüsmograafi segab väike tuul välisuksestki, nagu täna selgus …
Asi mis mind mõtlema pani oli aga aeg, mille kohapeal veetsin. Oodates. Inimesed on vahetunud, aparaadid ja muu tehnika on arenenud aga töökorraldus ? On tegelikult suht sama kui 2006.
Äkki saaks ikkagi kuidagi teisiti, inimkesksemalt? Kõige enam on hädas patsiendid ja õed. Kumbki ei tea kui palju on konkreetsel päeval teisi patsiente või tööd, kui pikk on järjekord või millal nn löögile pääseb. Minu aastatepikkune kogemus natuke aitab ehk tean millal on lootust, et vähem on arste ambulatoorses vastuvõtus ja seega ka vähem patsiente koridoris aga ikkagi olin ma kohapeale pea 2 tundi…
Miks me ei planeeri ometi normaalselt aega ühele patsiendile ette? Miks me ei registreeri orienteeruvaidki aegu sellistele uuringutele ? Miks me ei tee eraldi uuringupäevi näiteks siirikutele, nagu tehakse perearstikeskustes imikutele 😉 Me ju teame kui palju ühe või teise uuringu peale aega kulub, seega saaks igast päevast kasvõi pool planeerida ja pool jätta jooksvateks vastuvõttudeks?
Aparaadid muutuvad järjest täpsemaks ja tundlikumaks, nende valmisseadmine, nn soojas hoidmine, vahetult enne kalibreerimine ja kõikide õrnade teguritega arvestamine nõuab aega. Õed soovivad oma tööd korralikult teha, patsiendid soovivad toetust ja aega. Mõlema koostoimel tuleb vähem patsiente tagasi ja aega tekib juurde. Ainult planeerima peab oluliselt paremini.
Asi mis mind mõtlema pani oli aga aeg, mille kohapeal veetsin. Oodates. Inimesed on vahetunud, aparaadid ja muu tehnika on arenenud aga töökorraldus ? On tegelikult suht sama kui 2006.
Äkki saaks ikkagi kuidagi teisiti, inimkesksemalt? Kõige enam on hädas patsiendid ja õed. Kumbki ei tea kui palju on konkreetsel päeval teisi patsiente või tööd, kui pikk on järjekord või millal nn löögile pääseb. Minu aastatepikkune kogemus natuke aitab ehk tean millal on lootust, et vähem on arste ambulatoorses vastuvõtus ja seega ka vähem patsiente koridoris aga ikkagi olin ma kohapeale pea 2 tundi…
Miks me ei planeeri ometi normaalselt aega ühele patsiendile ette? Miks me ei registreeri orienteeruvaidki aegu sellistele uuringutele ? Miks me ei tee eraldi uuringupäevi näiteks siirikutele, nagu tehakse perearstikeskustes imikutele 😉 Me ju teame kui palju ühe või teise uuringu peale aega kulub, seega saaks igast päevast kasvõi pool planeerida ja pool jätta jooksvateks vastuvõttudeks?
Aparaadid muutuvad järjest täpsemaks ja tundlikumaks, nende valmisseadmine, nn soojas hoidmine, vahetult enne kalibreerimine ja kõikide õrnade teguritega arvestamine nõuab aega. Õed soovivad oma tööd korralikult teha, patsiendid soovivad toetust ja aega. Mõlema koostoimel tuleb vähem patsiente tagasi ja aega tekib juurde. Ainult planeerima peab oluliselt paremini.
Lisa kommentaar