Inimene, abikaasa, ema, president, poliitik, tegija ja tegutseja

Kas ma kardan ...

Minu käest küsitakse järjest rohkem, kuidas ma julgen öelda,  et mul on kõik hästi  ja tervis korras?  Peamine "mure" on küsijatel - kuidas ma ei karda  asju ära sõnuda.
Olen oma elu jooksul kogenud korduvalt, kuidas inimesi tabab just see mure, probleem vms, mida ta kõige enam kardab. Võiks ju teha lihtsa järelduse, et see millele oma mõttejõuga keskendud, see ka tuleb. Mõtlemises on palju asju "kinni".

Küsida võib muidugi alati kõike. Mind hoopiski hirmutab kui paljud targad inimesed kohe päriselt arvavad, et kui miskit välja öelda või kõva häälega mõelda, siis lähebki halvasti!!! Hirmutab on muidugi ka liiga tugev sõna. See üllatab ja teeb ühtaegu murelikuks. Puukallistajate ning loodusrahvana on uskumused toredad asjad, võimalikult looduse rütmis elamine jms samuti, kuid päris kõike ei saa ju uskuda? Tõsi, ma kasutan mõnd looduskivi mõne tegevuse toetamiseks, seleniitküünlajalas põletan küünalt, kui õhkkond on närviline. Vahet pole miks täpselt. Mina usun, et mõjub. Ja sellest piisab. Tõsi, sõnadel on jõud ja seega, miks mitte öelda välja häid asju?

Kogu elu on teekond. Teekond, milles meil on omad eesmärgid ja mitmed salasoovid, mille täitumist me reaalselt ootame. Osa nendest on kindlasti peidus meie kõigi südamesoppides ja neid ei julge me vahel iseendagagi jagada. Ülejäänu on aga peamiselt kinni unistamise julguses ning eesmärgi poole rühkimises või liuglemises (kuidas kellelegi parasjagu tundub). Teekond on see igal juhul. Teekonda saab läbida rõõmsalt ja reipalt (nii reipalt kui sa ise suudad ehk sina ise valid tempo) või siis kartlikult ja murelikuna. Sina ise valid. 

Minu arvates on lihtsalt raske liikuda murekoorma all ägades. Olen kirjutanud ka varem, et lugesin lapsena eestiaegset väljaannet Pollyannast ja olen pikalt mänginud rõõmumängu. Ehk teekond ise on sageli olulisem kui  kohale jõudmine. Kui jõuad ka kohale, on topeltrõõmu.

Reaalselt me mitte keegi ei tea mis täpselt tuleb ja kuidas meie elu kulgeb. Loomulikult ma kardan ka, igasuguseid jaburaid asju, jaburatel ajahetkedel. Ma võtan selle kartuse lihtsalt osakesteks ja lahustan selle ära. Kartmisest pole lihtsalt kasu. See ei vii mitte kuhugi. 

Minu tervis on hea. Sinu oma ilmselt ka. Me kumbki ei tea kas see on hea ka 2 tunni pärast. Oluline on kas elame need järgmised 2 tundi teadmises, et mu tervis on hea või kartuses, et äkki läheb see halvemaks?

Hea tervis tähendab samuti erinevate inimeste jaoks erinevad asju. See on loomulik. Minu jaoks on eriti hea päev kui kusagilt ei valuta, magu ei anna tunda, aega on piisavalt kõige ettevõtmiseks, mida sel päeval tahan ette võtta ning mul ei ole ühtki kõrvaltoimete tõttu tekkida võivat lisadiagnoosi (veel) tekkinud :) Mis on sellest kasu kui mõtlen õudusega kõigele millesse ma võin surra? Me kõik oleme surelikud. Kuni surmani tuleb elada täiel rinnal, täie teadmisega, et suudan ja teen veel paljud asjad ära. 
Iga päev. Iga tund. Iga minut.
Eelmine
Õigused ja vastutus
Järgmine
30 aastat ühe mehega

Lisa kommentaar

Email again: